Tõepoolest, see katse oli ette nähtud nurjuma. Põhjusi selleks oli rohkesti:

1)      dr Coller tahtis iga hinna eest tõestada hüpoteesi, mille ta püstitas. Teaduslikult korrektne oleks püüda hüpotees ümber lükata.

2)      püsitatud uurimisküsimus ei vastanud katse tegelikule käigule.

3)      dr Coller ei paistnud tegevat süstemaatilisi vaatlusi ega hoolitsenud seente eest (neid tulnuks võrdselt kasta) — fakte protokollimata on raske muutusi mõista, ka on raske katset korrata.

4)      seened ei vaja kasvamiseks valgust ega värsket õhku, küll aga on viljakehade arenguks niiskust (vt punkt 8) ning jahedamat temperatuuri (vt punkt 7)

5)      katset on võimalik teostada ning tulemustest aru saada vaid siis, kui muudetakse üht konkreetset tingimust, vastasel juhul oleks tulnud teostada korraga mitu paralleelset katset. Iga katsepaar eeldanuks aga kahe võrdsetesse tingimustesse paigutatud seenekastide ülesseadmist, millest ühes muudetakse korraga vaid üht tingimust.

6)      raske on võrrelda hämaras, jahedas ja võib-olla ka sademete meelevallas põõsa all kasvavat seente mikrokooslust pimeda, niiske ja umbse keldriga, samas kui keldris polnud pärast remonti enam ei pime ega umbne; ka niiskuse püüdis dr Coller keldriruumist välja saada.

7)      et keldris oli õhu täiendavaks kuivatamiseks ja soojendamiseks mitu radiaatorit, võib arvata, et ruumi temperatuur oli lähedane heliofoobi jaoks elamiskõlblikule, st enam kui +20˚C. Seentele on aga suguliseks paljunemiseks ja viljakehade kasvamiseks soodne just +15˚C või pisut alla selle. Nii oli «värskes õhus» kasvavatel seentel eelis.

8)      Seened vajavad kasvamiseks niiskust. Niiskuse kuivatamisega keldrist seadis dr Coller sealse mikropopulatsiooni ebasoodsasse olukorda.

9)      valgus seeni ei mõjuta, mistõttu pole erilist vahet, kas keldrile raiuti aknad või mitte. Pigem see akende lisamine hoopis võrdsustas põõsa all ja ruumis kasvavate seente tingimusi valgustatuse osas.