Kui valgus levib ühtlases keskkonnas, siis on valguskiired sirgjooned – see tähendab kehtib valguse sirgjoonelise levimise seadus. Kui valgus jõuab aga erinevate keskkondade eralduspinnale, siis muudab ta seal oma levimise suunda. Kui valgus pöördub tagasi samasse keskkonda, kust ta tuli, siis öeldakse, valgus peegeldub.

Valgust peegeldavale pinnale langeva valguse levimist kirjeldavad langevad valguskiired, peeglilt eemalduva valguse levimist aga peegeldunud valguskiired.

Kohta, kuhu valgus pinnale langeb, nimetatakse valguse langemispunktiks ning sinna joonestatakse peegeldumise kirjeldamiseks sirge, mis on risti valgust peegeldava pinnaga. Nurka, mis jääb langeva kiire ja ristsirge vahele, nimetatakse valguse langemisnurgaks. Peegeldunud kiire ja ristsirge vahele jäävat nurka nimetatakse aga valguse peegeldumisnurgaks.

Valguse peegeldumisel kehtib valguse peegeldumisseadus, mis ütleb, et valguse langemisnurk on alati võrdne valguse peegeldumisnurgaga.

Me võime muuta peeglile langeva valguse suuna esialgsega vastupidiseks, valguskiire teekond sellest ei muutu. Seepärast võime öelda, et valguse levimine on pööratav protsess.