Eesti muusika 1920-1940

6. klass > Muusikaõpetus > Õppeaasta

1920. aastatel hakati välja töötama muusikaelu kindlamat struktuuri. Tekkisid kutseorganisatsioonid, millest olulisemad Eesti Lauljate Liit (ELL, asutatud 1921, peaülesanne laulupidude korraldamine), Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts (EAHS, 1924, korraldas kammermuusikakontserte ja trükkis muusikakirjandust), Tallinna Töölismuusika Ühing (korraldas isegi sümfooniakontserte) jpt. ELL andis välja ka “Muusikalehte” (1924–1940), tõsist muusikakuukirja. Esimene eestikeelne muusikaajakiri “Laulu ja Mängu Leht” ilmus aastatel 1885–1897 ning selle väljaandjaks oli helilooja, koorijuht, poliitik, ajakirjanik, luuletaja, keele- ja teatrimees Karl August Hermann (1851–1909).

1920. aastate lõpul jõudis kõrgtasemele “Estonia” ooperilava, näiteks on 1944. aastaks seal laval olnud tervelt neli Wagneri ooperit: “Lendav Hollandlane”, “Lohengrin”, “Tannhäuser” ning “Tristan ja Isolde”

1920. aastatest peale mängiti ooperit regulaarselt ka “Vanemuises”, kus muusikalise osa eest vastutasid Juhan Simm (1885–1959, peamiselt tuntud küll koorijuhina) ning maailmanimega helilooja Eduard Tubin (1905–1982, dirigent 1930–1944). Vokaalsümfooniliste teoste ettekandmisel muutusid üha olulisemaks kaks koori: “Estonia” Muusikaosakonna Segakoor (EMO) Tallinnas ja “Vanemuise” Muusikaosakonna Segakoor Tartus.

1926. aastat loetakse Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri sünniks, toona siis Riigi Ringhäälingu orkestrina. Esimene peadirigent oli ka ooperiteatri muusikajuht Raimund Kull.

1928. tuli lavale rahvuslik ooper, Evald Aava “Vikerlased”

Eesti helilooming sündis peamiselt tänu Peterburi konservatooriumis hariduse saanud heliloojatele. Sajandivahetusel tuli neist areenile terve põlvkond, kellest olulisemad on juba nimetatud Rudolf Tobias ning Artur Kapp (1874–1952), kelle oratoorium “Hiiob” on viimastel aastatel taas tähelepanu orbiiti tõusnud.

Nende kõrval tegutsesid Miina Härma (1864–1941), esimene naishelilooja, organist ja koorijuht, lüüriliste, aga kohati lausa mehiselt jõuliste kooriteoste autor ning Mihkel Lüdig, kelle koorilaulud ja sümfoonilised lühivormid siiani sagedasti kõlavad (Lüdig oli ka Tallinna Konservatooriumi esimene rektor). Veidi hiljem astusid avalikkuse ette eesti rahvusliku heliloomingule alusepanijad koorimuusikas Mart Saar (1882–1963) ja Cyrillus Kreek (1889–1962) ning sümfoonilises muusikas Heino Eller (1887–1970). Ja siis, praktiliselt XX sajandi kahe esimese kümnendiga, mängitakse eestimaises heliloomingus läbi kogu õhtumaine muusikaajalugu, klassikalistest vormidest kuni XX sajandi voolude mõjutusteni.

Oma lapse- ja noore-ea vaevad ära kandnud, muutus eesti helilooming 1920. aastatel nö. täisealiseks, milles selgesti eraldusid loovisiksused oma žanrieelistuste ja isikupärase helikeelega.

Helilooja oma nägu, omapärane muusikaline mõtlemine sai eriti oluliseks 1930. aastatel, mil eesti heliloomingusse tuli meie suurim sümfoonik Eduard Tubin (10 sümfooniat!) ja isepäiselt valuliku maailmatunnetusega Eduard Oja (1905–1950).

 

Allikas

Loe lisaks