Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu) ja esines väljaspool kirikut.Esimesed ilmalike laulutekstide kirjapanijad olid goljaarid e. vagandid, kelleks olid aktiivsed noored (üliõpilased) ja teenistuseta vaimulikud.
Suurim vagandilaulude kogu on “Carmina Burana” (Beuerni laulud) 13. saj.-st ja leitud Baierist ühest kloostrist.
Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades.
Filmist 300 – Carmina Burana (O Fortuna)
Carl Orff – O Fortuna ~ Carmina Burana:
