Eesti muusikaelu 20. sajandi esimesel poolel

11. klass > Muusika ajalugu > 2. kursus

19 ja 20 sajandi vahetus teeb sisse selged vahed professionaalsete ja mitteprofessionaalsete muusikute vahel. Professionaalid tulevad enamasti läbi Peterburi konservatooriumi – algul oreli-, hiljem kompositsiooniklassist. Olulist kohta hakkavad omama ka eriharidusega lauljad, kellest ennekõike tuleks nimetada eesti rahvalauludele esimest propageerijat Aino Tamme, kes, muide, laulis eesti rahvalaule ka 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel.

Esile kerkis professionaalsete heliloojate põlvkond, kelle eesmärgid ulatuvad koorilauludest märksa kaugemale. Ennekõike peab siin nimetama Rudolf Tobiast  ja Artur Kappi  , monumentaalse mõttelaadiga loojanatuure. 1908. aastal kirjutab esimese eesti sümfoonia pianistina kuulsust võitnud Artur Lemba , samal aastal jõuab ta ka ooperini “Lembitu tütar”, esimese tõsiseltvõetavani selles žanris. Senised katsetused, Karl August Hermanni “lauleldus” “Uku ja Vanemuine” (1907) ning Miina Härma “Murueide tütar” (1902) ooperi mõõtu välja ei kandnud.

Sümfoonilise muusika sünd

on seotud “Vanemuisega”, kus aastal 1900 hakkas tegutsema esimene eestlaste sümfooniaorkester, mida alguses juhatas tuntud helilooja Aleksander Läte 1908. aastast muutus see suvemuusikaorkestriks, tuues esmakordselt eesti kuulaja ette maailma muusikaliteratuuri tuntumaid teoseid. 1909. aastat tähistab eesti muusika päev Tartus, kus orkestri kavas oli juba eesti heliloojate sümfooniline muusika. 1910. aastal anti Tallinnas laulupeo ajal tervelt kolm sümfooniakontserti. “Estonia” sümfooniaorkestri algus on seotud ooperimaja esimese muusikajuhi Otto Hermanniga (1878–1933), kelle juhatusel jõudsid “Estonias” 1907 lavale ka esimesed operetid. 1906. aastal sai “Estonia” kutseliseks teatriks nagu ka “Vanemuine”. “Estonia” teatri orkestri seisukohalt on oluline 23. veebruaril 1907 alanud sümfooniakontsertide regulaarne korraldamine. 1908. aastast pärineb juba tõsine ooperikatsetus – Kreutzeri “Öömaja Granadas”. Regulaarselt hakatakse ooperit mängima küll alles 1918. aastal (esimeseks Verdi “Traviata”, peaosades Helmi Einer ja Alfred Sällik) ning see on suuresti seotud dirigent Raimund Kulli nimega, kes oli “Estonia” peadirigendiks 1912–1942. Olgu veel öeldud, et ooperite ja operettide juhatamisega tegelevad tol ajal ka näiteks heliloojad Artur Kapp ja Juhan Aavik. Tuntud heliloojad on läbi aegade tegelenud lisaks helindite loomisele ka muude muusikaaladega, vaid väga väheste eranditega.

Muusikaelu struktuuride loomine 

Aasta 1918, Eesti Vabariigi sünd, loob ka muusikaelule soodsama pinnase. 1919. aastal asutatakse kõrgemad muusikakoolid Tallinnas ja Tartus, mis viib peagi nii kaugele, et sümfooniaorkestri, ooperiteatri kui ka kammer- ning koorimuusika tase hakkab vastama Euroopa standarditele. Siit alates saab rääkida ka heliloojate koolkondadest: Tartus Heino Elleri omast, enam orienteeritust sümfoonilisele muusikale ja selle seosele rahvuslikkusega, ning Tallinna koolkonnast, mille eesotsas professor Artur Kapp, enam klassikalisele mõttemaailmale baseeruvast, koolkonnas on valitsevateks kooriheliloojad. Tänases eesti muusikapildis on valitsemas kõrvuti Heino Elleri õpilastega (Jaan Rääts, Arvo Pärt, Lepo Sumera) juba mõlema koolkonna rajaja õpilaste õpilased.

1920. aastatel hakati välja töötama muusikaelu kindlamat struktuuri. Tekkisid kutseorganisatsioonid, millest olulisemad Eesti Lauljate Liit (ELL, asutatud 1921, peaülesanne laulupidude korraldamine), Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts (EAHS, 1924, korraldas kammermuusikakontserte ja trükkis muusikakirjandust), Tallinna Töölismuusika Ühing (korraldas isegi sümfooniakontserte) jpt. ELL andis välja ka “Muusikalehte” (1924–1940), tõsist muusikakuukirja. Esimene eestikeelne muusikaajakiri “Laulu ja Mängu Leht” ilmus aastatel 1885–1897 ning selle väljaandjaks oli helilooja, koorijuht, poliitik, ajakirjanik, luuletaja, keele- ja teatrimees Karl August Hermann (1851–1909). EAHS-i kirjastamisel ilmus 1938. aastal üks kõmulisemaid raamatud meie muusika ajaloos, “Kakskümmend aastat eesti muusikat”, mille koostaja Karl Leichter (1902–1987) on eesti muusikateaduse rajajaid. Kõmuliseks muutis raamatu ühest küljest teatav lõhe Tallinna ja Tartu muusikute vahel (Leichter kuulus Tartu koolkonda), aastaid hiljem, 1940.-date lõpus aga heideti raamatule ette selget orienteeritust 1944. aastal Eestist lahkunutele või poliitilisse ebasoosingusse sattunutele.

Allikas: Eesti muusikalugu: lühiülevaade

Loe lisaks: Eesti_muusika