Põhjaveeks nimetatakse maakoore kivimite ja setete poorides, lõhedes jm tühikutes olevat vett. Maakoore poorsetes kivimites liigub vesi suhteliselt vabalt ja selliseid kihte nimetatakse vettkandvateks (nt liiv, liivakivi, lõhenenud lubjakivi).

Vettpidavad kihid on tihedast, vett mitte läbilaskvast materjalist nagu savi, graniit. Maakoores paiknevad vett kandvad ja vett pidavad kihid, olenevalt geoloogilisest ehitusest, vaheldumisi. Põhjaveekihid võivad olla erinevates sügavustes, mõned neist on ka soolased. Ülemine põhjaveekiht võib avaneda nõlvadel allikatena, orgudes järvedena. Kahe vettpidava kihi vahel olev vesi on tihti surve all ja seda nimetatakse surveliseks, mõnikord ka arteesia veeks.

Tavaliselt on põhjavesi jahe, +4 kraadi, kuid vulkaanilistel aladel võib soojeneda keemiseni ja pursata geisritena,

koguneda kuumaveejärvedeks või väljuda kuumaveeallikatena.

Põhjavett, milles on lahustunud mineraale, nimetatakse mineraalveeks ja kasutatakse ravimiseks. Ravida saab vee joomisega, vannides lebades ja basseinides ujudes. Tuntumad raviveed on Vichy (Prantsusmaa), Karlov Vary (Tšehhi) ja Eestis Värska Vesi.

Põhjavee koguhulk maailmas on 4-5 miljonit km3, mida on 10 korda rohkem kui jõgede ja järvede mage vesi kokku.

Põhjaveevarusid on praeguseks leitud kuni 6,4 km sügavuselt, kuid vett arvatakse ka 12-16 km sügavusel olevat. Põhjavee tarbimisel peab jälgima, et see ei reostuks ning liigtarbimine kitsalt alalt võib põhjustada maapinna vajumist. Eestis on Pandivere veekaitseala, kuna lõhelise lubjakivi kaudu võib sattuda reostust põhjavette.