Teaduslik meetod põhineb vaatluste või mõõtmiste teel saadud faktide kõrvutamisel ning nende põhjal hüpoteeside (Hüpotees on teaduslik oletus, mis baseerub inimkonna varasematel uurimistulemustel) püstitamisel ja eksperimentaalse (Eksperiment on teadusliku hüpoteesi kontrollimiseks teostatav katse või katsetuste seeria, kus kontrollitakse üksiku sõltumatu muutujaga manipuleerides, kuidas muutuvad sõltuvad muutujad) kontrollimise teel. See on kindlate teadmiste saamise üldine viis, kus tõsikindluse saavutamiseks kasutatakse nii empiirilisi (varasematel kogemustel põhinevaid) kui ka teoreetilisi (ennustusjõuga argumentide süsteem, mis hõlmab väiteid otseselt mittevaadeldavate objektide kohta) tõendamise vahendeid.

Kool on õppimisasutus ning kooliteaduses tehakse sageli mööndusi. Näiteks pole võimalik koolis korraldada longituudseid (pikaajalisi, korduvaid) uuringuid, mistõttu tuleb pahatihi vaid «mängida teadust» eesmärgiga, et õpilane saaks sellest mingisuguse ettekujutuse. Nii kujunebki sageli, et õppeotstarbel teostatavad uuringud ei õpeta mitte teadusliku meetodi kasutamist, vaid susserdamist ja kombinatoorikat, nagu juuresoleval karikatuuril.

Mõistmaks, miks teaduslik meetod on kõige arukam viis uute teadmiste hankimiseks, mõtleme kaasa paarile järgnevale näitele.