Saksa keeles saab ebareaalseid soov- ja väljenduslauseid väljendada kõneviisiga, mida nimetatakse konjutiiviks. Tingiva kõneviisiga ehk Konjuktiiv II-ga kirjeldatakse tegevust, mis teatud tingimustel oleks toimunud, toimuks või mille toimumist kõneleja soovib. Tingiva kõneviisi moodustamiseks kasutatakse tegusõnade Konjunktiv II vorme või würde-vormi. Würde-vormi kasutatakse alati ka siis, kui tegusõna tingiva kõneviisi vorm langeb kokku selle lihtmineviku vormiga.
TINGIVA KÕNEVIISI MINEVIK = hätte/wäre + pöördelõpp + põhitegusõna III põhivorm
- Ich wäre gekommen. – Ma oleksin tulnud.
Tegusõnade sein, haben, kommen, wissen, lassen ja modaalverbide können, müssen,mögen, dürfen, wollen, sollen puhul würde-vormi ei kasutata. Neid pööratakse nii:
Soovi, mille täitumine on ebatõenäoline, rõhutatakse sõnadega doch ja nur.
Kui soovi täitumine on veel võimalik, kasutatakse tingiva kõneviisi olevikku.
- Käme sie doch! – Tuleks ta ometi!
Kui soov ei täitunud, kasutatakse tingiva kõneviisi minevikku.
- Wäre er doch gekommen! – Oleks ta ometi tulnud!
Soovlauseid võib alustada ka sõnaga wenn, aga siis on lause viimaseks sõnaks öeldis. (Padlet)
- Wenn er doch käme! – Kui ta ometi tuleks!
Ebareaalse tingimusega laused on kõrvallaused ja sõltuvad pealausest. Tingimuslauseid võib alustada sidesõnaga wenn või öeldise pööratava osaga. Tingimuslaused võivad olla nii pealause ees kui ka järel.
Kui tingimuslause on pealause järel, algab ta sidesõnaga wenn, öeldis asub lause lõpus.
- Ich käme gern, wenn ich Zeit hätte. – Ma tuleksin meelsasti, kui mul aega oleks.
Kui tingimuslause on pealause ees, algab pealause öeldisega.
- Wenn ich Zeit hätte, käme ich gern. – Kui mul aega oleks, tuleksin ma meelsasti.
Kui tingimuslause algab tegusõnaga, asub ta alati pealause ees.
- Hätte ich Zeit, käme ich gern. – Oleks mul aega, tuleksin ma meelsasti.
