Nägemine on väga oluline, sest nägemise abil saab inimene ümbritsevast keskkonnast tulevast infost 90 protsenti. Täielikus pimeduses ei ole midagi näha – järelikult vajame nägemiseks valgust.
Nägemisaistingu tekkimiseks peab valgus langema meie silmas asuvatele valgustundlikele rakkudele. Rakkudes tekib valguse toimel keemilise reaktsiooni tõttu erutus, mis kandub nägemisnärvi kaudu ajju.
Valgust on näha vaid siis, kui see meie silma levib. Mida rohkem valgusenergiat ajaühikus silma valgustundlikule rakule satub (ehk mida eredam on valgus), seda tugevam on rakkudes tekkiv erutus.
Valgusallikaid näeme seetõttu, et nad ise kiirgavad valgust, valgust mittekiirgavaid kehi näeme tänu sellele, et nad peegeldavad neile langevat valgusallikate valgust. Neid kohti kehal, mis peegeldavad rohkem valgust, näeme heledamana, kohti mis neelavad rohkem valgust aga tumedamatena. Sellist pinda, mis peegeldab peaaegu kogu temale langeva valguse näeme valgena, pinda, mis neelab peaaegu kogu temale langeva valguse aga mustana.
Kuidas loomad maailma näevad:
