Kuni 20.sajandini arvati, et ookeanipõhi on ühtlaselt tasane. Seoses merepõhja kaablite paigaldamisega, et telefonisidet pidada, avastati, et merepõhi on künklik. Uurimiste tulemusena selgusid pikad mäeahelikud ja süvikud, mis on võimsamad kui maismaal.

Kesk-Atlandi mäestik

Maailmamerd tähistatakse füüsilisel kaardil sinise värvusega, mida sügavam, seda tumedam toon. Osa mandritest jääb rannikumere alla, need alad on märgitud kaardil hästi helesinise värvusega. Veega üle ujutatud mandriala nimetatakse mandrilavaks ehk šelfiks. Vaata joonist:

Näiteks Läänemeri ja Põhjameri asuvad täielikult mandrilaval. Põhjamere asukoht on kollasega tähistatud:

Šelfil paikneb rikkalik elustik, siin on suured kalavarud, samuti leidub siin maavarasid nagu nafta ja maagaas.

Mere poolt ääristab mandrilava mandrinõlv, mis laskub järsult mitmetuhande meetri võrra ookeanipõhja suunas. Mandrinõlva skeem:

Mandrinõlv ongi ookeanide ja mandrite piiriks, seda mööda kulgeb ka ookeanilise ja mandrilise maakoore piir.

Kõikide ookeanid põhjas asuvad võimsad keskmäestikud kogupikkusega 70 000 km. Mäestikud on pikuti lõhestunud ja lõhede servades asuvad veealused vulkaanid. Neist mõnede koonused ulatuvad ka üle veepinna, nt Island (kilpvulkaanid) ja Assoorid (kuhikvulkaanid).

Ookeanide keskmine sügavus on umbes 4 km. Sügavaim nõgu on Mariaani süvik, umbes 11 km.

Mariaani süvik asub Vaikse ookeani lääneosas.

Ookeanide põhjas olevate maakoore lõhede kaudu tungib vedelat magmat ülespoole, niiviisi moodustub ookeanilist maakoort pidevalt juurde.

Süvikutes aga maakoor sukeldub, ühe laama serv vajub teise alla, maakoor hävib, sulab üles, moodustub magma. Maakoore sukeldumise skeem: