Ökoloogia põhitõed

Ökoloogia kui teaduse mõiste võeti kasutusele 1869. aastal (saksa bioloog, loodusteadlane ja filosoof Ernst Haeckel elas aastail 1834–1919, defineerides sõna oekologie kui looma suhet tema orgaanilise ja anorgaanilise keskkonnaga) ning tähendab elurite ja keskkonna vahelisi suhteid, nende levikut ja arvukust. Ökoloogia on tihedalt seotud evolutsiooniga. Näiteks kirjeldatakse järgmisel joonisel suunavat valikut, kus linnud märkavad rohelisi putukaid, kuid ei söö sama liigi oranže isendeid.

Pika aja möödudes kujunebki olukord, kus muidu valdavalt rohelised mardikad asenduvad populatsioonis oranžidega.

Ökoloogias kasutatakse sageli diagramme. Enamasti vastavad looduses esinevad tunnused normaaljaotusele, mida saab kujutada Gaussi kõveraga, kus äärmisi tunnuseid on vähem.

Ökoamplituud (ehk ökoloogiline amplituud ehk ökovalents ehk ökoloogiline tolerants) on mingi ökoloogilise teguri (keskkonnaparameetri) intensiivsuste vahemik, milles vaadeldava liigi isendid saavad elada, kasvada ja paljuneda.

Suure ökoamplituudiga elurit nimetatakse eurovalentseks ning väikese ökoamplituudiga stenovalentseks organismiks.

Ökoloogiline amplituud näitab liigi taluvuspiiride vahekaugust mingi teguri suhtes ja võib olla suhteliselt lai (põisadru soolsuse suhtes) või küllaltki kitsas (bambuskaru toidu suhtes). Optimumiks nimetatakse sellist teguri väärtust, mis kõige paremini rahuldab organismi vajadusi.

Näiteks võimaldab samblikuliikide ökoamplituudide teadmine monitoorida õhu puhtust.