Parasiitlust esineb looduses erinevate liikide vahel kaunis sageli. Parasiit kasutab peremeesorganismi oma elutegevuseks, hävitades viimase kudesid ja kasutades tema toitu. Lisaks saastavad parasiidid peremeest oma ainevahetuse jääkidega.

Parasiidid võivad elada teise organismi pinnal, selle kudedes või rakkudes ja seedeteedes. Parasiit teeb peremehele kahju talle midagi kasulikku vastu andmata. Parasiidi huvides ei ole aga ka peremeesorganismi täielikult hävitada, kuna siis peaks ta endale otsima uue elukoha. Sellised elurid, kes oma peremehe tapavad, sageli ka ära söövad, olles võimelised iseseisvalt edasi elama, nimetatakse röövparasiitideks (ka parasitoidideks). Olemas on ka poolparasiite, kes elavad mitte otse peremehel, vaid näiteks tema pesas.

Näitena võib kõnelda suurest hulgast inimese parasiitidest, näiteks sooleparasiidid paeluss, solge, keeritsuss, juustes ja karvastikus elutsevad täid, nahas elav sügelislest ning inimese «pesas» elutsevad voodilutikad ja kirbud. Ka puuk on parasiit, kes toitub püsisoojaste loomade verest.  Mõistagi on ka kõikidel teistel eluritel (sh taimedel ja seentel) oma parasiidid.

Inimeste parasiite:

Sümbioos on aga erinevatesse liikidesse kuuluvate elurite vaheline vastastikku kasulik kooselu (tegelikult nimetatakse vastastikku kasulikku ja ühtaegu möödapääsmatult vajalikku kooselu mutualismiks.). Parimaks sümbioosi näiteks on samblikud, kus seentega koos elavad kas vetikad või bakterid. Ka seene ja puujuure vaheline mükoriisa on heaks näiteks sümbioosist.

Häid näiteid looduses esinevast sümbioosist või selle vormidest võib leida mitmeid. Näiteks harrastavad kasulikku kooselu ainuõõssed ja erakvähid, sipelgad ja lehetäid ning seened ja puud.

Näiteid sümbioosist:

Lisainfo