Tasapinnalisele kaardile pinnavormide kandmiseks on kasutusel samakõrgusjooned.

Ühesuguse kõrgusega maapinnapunkte ühendatakse horisontaalidega. Nt rannajoon on horisontaal kõrgusega 0 meetrit. Samakõrgusjoontega pinnavormide kujutamine:

Füüsilisel kaardil kujutatakse samakõrgusjooni maismaal pruunide joontega, meres siniste joontega. Samakõrgusjoonte vahekaugus (horisontaalide lõikevahe) sõltub pinnamoest ja kaardi mõõtkavast. Suuremõõtkavalistel kaartidel on horisontaalide lõikevahe 1 kuni 5 meetrit. Vällamäe täpne kaart:

Pinnavormide kujutamisel kasutatakse värve järgmiselt: mida rohelisem, seda madalam ala, mida pruunim, seda kõrgem. Kui mägede tippudel on lund, siis need alad on kaardil valged.

Eesti pinnamoe suurvormid:

Pinnamoodi saab kujutada ka reljeefi varjutamise teel, see jätab kaardist ruumilise mulje. Varjutatud reljeefi saamiseks kasutatakse GIS tarkvara, need on arvutikaardid.

Loode-Eestis merepõhjas asuva Neugrundi meteoriidikraatri kaart:

Pinnamoodi saab kirjeldada ka profiiljoonega, me vaataks nagu maapinna kõrguse muutusi külje pealt. Šotimaa loode-kagusuunaline profiil:

Profiiljoonega sarnast kõverjoont, mis näitab, kuidas erinevad kõrgusvahemikud maakeral jaotuvad, nimetatakse hüpsograafiliseks kõveraks. Joon algab kõrgeima mäe tipust ja lõpeb  maailmamere süvikus.

Absoluutne kõrgus on see maapinna kõrgus, mida on arvestatud maailmamere tasemest. Kaardi samakõrgusjooned tähistavad absoluutset kõrgust. Nt Džomolungma ulatub merepinnast 8850 m kõrgusele.

Eesti kõrgeim tipp Suur Munamägi ulatub 318 m üle merepinna. Suhteline kõrgus on mäe kõrgus tema jalamilt, nt Suure Munamäe tipuni tuleb ronida 62 m. Eesti kõrgeim pinnavorm suhtelisest kõrgusest lähtudes on Vällamägi, 84 m.

Munamäe vaatetorn