Stabiliseeriva valiku korral liigid säilivad, kohastumused (Kohastumus on eluri anatoomiline struktuur, füsioloogiline protsess või käitumisjoon, mis on kujunenud loodusliku valiku tulemusena ning suurendab tõenäosust saada rohkem järglasi) süvenevad.

Kindlasti säilivad stabiliseeriva valiku korral eluolulised protsessid (fotosüntees, rakuhingamine, valgusüntees jms), kuna põhilises osas on keskkond muutumatu.

Stabiliseeriva valiku korral kaovad ajapikku äärmuslike tunnustega liigid. Järgnevatel joonistel on näidistunnusena kasutatud liblika tiivavärvust. Päranduvad tunnused ei pruugi aga fenotüübis avalduda. Näiteks täiskasvanud inimesel piimasuhkru seedimist võimaldav ensüüm laktaas on tekkinud umbes 10 tuhande aasta eest, ent kõik inimesed ei talu tänapäevalgi laktoosi.

Stabiliseeriva valiku heaks näiteks on senini säilinud «elusad fossiilid» nagu hõlmikpuu, latimeeria, odasaba, puukujulised sõnajalad, krokodillilised.