Sulamine on faasisiire tahkest olekust vedelasse, tahkumine sellele vastupidine siire.

Tahkumisel toimuvad muutused aineosakestega sulamisele vastupidises suunas.

Iga aine jaoks on olemas kindel temperatuur – sulamistemperatuur, mille juures ta muutub tahkest olekust vedelaks. Aine tahkub samal temperatuuril kui ta sulab.

Sulamise/tahkumise ajal keha temperatuur ei muutu ehkki keha saab/annab selles protsessis pidevalt energiat – sulatamiseks kulunud energia läheb molekulide korrapära lõhkumiseks ja nende liikuvuse suurendamiseks. Tahkumisel vabaneva energia saame molekulide korrapära suurenemisest ja liikuvuse vähenemisest.

Keha sulatamiseks vajalik energiakogus (kehale antav soojushulk Q) on võrdeline keha massiga (m) ning sõltub keha materjalist:

kus Q – aine poolt sulamise ajal saadav soojushulk, mõõdetuna džaulides (1J), m – sulanud aine mass, mõõdetuna kilogrammides, λ – sulamissoojus – ainele iseloomulik suurus.

Soojushulka, mis on vajalik 1 kg antud aine sulatamiseks tema sulamistemperatuuril nimetatakse aine sulamissoojuseks (λ – lamda)

Sulamissoojust mõõdetakse džaulides kilogrammi kohta 1 J/kg.

Kui 1 kilogrammi sulamistemperatuuril oleva keha sulatamiseks kulub 1J energiat, on selle keha materjali sulamissoojus 1 J/kg. Tahkumisel vabaneb sama palju soojust kui kulub sama koguse aine sulatamiseks: