Ruumis asuvad objektid (kehad) ei ole tavaliselt paigal, vaid nende asend teineteise suhtes muutub pidevalt – kehad liiguvad. Kehade liikumine on suhteline – liikumise kirjeldus sõltub taustkeha valikust. Mistahes liikumise uurimiseks peab vaatlejal olema mälu, see tähendab tal peab olema võimalik korraga töödelda liikuva keha erinevaid asukohti käsitlevat infot. Mälupiltide järjestamine toimub skaalal „varem“ – „hiljem“, järelikult liikumise kirjeldamisega on lahutamatult seotud aja mõiste. Aeg ongi enamasti defineeritud läbi keha liikumisolekut iseloomustava suuruse kiiruse kaudu. Aeg kui füüsikaline suurus on selline vaatleja kujutlus, mis tekitatakse liikumiste omavahelisel võrdlemisel. Aeg järjestab sündmused omavahel varem või hiljem toimunuteks.