Soo

MADALSOO – Hoia mida armastad!

Soo on veerohke ala, kus suur osa taimejäänustest jääb lagunemata ja ladestub turbana. Turvas on maavara, mis tekib taimejäänuste (põhiliselt turbasammalde) järk-järgulisel lagunemisel soodes. Turvast kasutatakse energia tootmisel ja väetise- või aiandusturbana.

sood-ja-rabad-3-1024

Sood tekivad seal, kus vesi ei valgu pinnaselt ära. Soodes valitseb alaline veerohkus. Soodes on enamasti liigniiske, sest vett tuleb rohkem juurde, kui ära aurab. Soos suudavad seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed.

sood-ja-rabad-22-1024

Soos elavad sookured. Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik.

54

Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata.

Kui isalind on endale kaasa leidnud, siis jätab ta rännukaaslased ja lendab inimkaugetele soodele pesitsema. Enne pesitsemist toimuvad huvitavad kurgede pulmatantsud.

Pesaehituseks valivad nad kuivema lageda ala, et oleks poegadel soe ja vanematel hea hädaohtu märgata. Ehitusmeister sookurg pole ja nii piirdub ta lihtsalt pinnalohu vooderdamisega kõrte abil või kogub enne väikese risuhunniku. Pärast munemist haub sookurg umbes kuu aega, seda teeb peamiselt emalind. Mune on tal kaks. Pojad on pesahülgajad, kaetud pruunika udusulestikuga. Pärissulestik kujuneb 40 päevaga, aga vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub pool aastat. Kui pojad lendama õpivad, siis hakkavad nad ise endale koos vanematega toitu otsimas käima, aga ööseks kogunevad ikka veel oma kaitsvale pesapaigale.

Toit on sookurel peamiselt taimne: kõikvõimalikud marjad, rohukõrred, aga tarvitab ka väikesi loomi: konnad, maod, putukad jms. Sügisel rändab ta Põhja-Aafrikasse talvitama, siis on tihti kuulda kurgede iseloomulikku kluugutamist ja kui üles vaadata, paistab ilus kolmnurka koondunud suurte lindude parv. Tõesti – sookure tiibade siruulatus on kuni kaks ja pool meetrit. Öeldakse ka: kured lähevad, kurjad ilmad. Nii see ongi, sest meilt lahkuvad nad septembris-oktoobris, et kevadel taas oma tuttavasse pesapaika tagasi pöörduda.

Sookurg on looduskaitse all.

Eestis pesitseb veel teine kureline: valge-toonekurg

55

Valge-toonekurg on lind, kes on arvatavasti igaühele tuttav. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt.

Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 500 kg ja on läbimõõduga 1…2 m. Selliseid hiidpesi ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune.

Valge-toonekurg muneb 2…6 muna, haudumine kestab 30 päeva ning igas pesas kasvab üles keskmiselt 2…3 poega. Nii isas- kui emaslind hauvad mune ja tassivad poegadele toitu. Lasteraamatutest tuttavad pildid, kus kurg noka vahel konna kannab, ei vasta aga tõele: nimelt kannab toonekurg toitu pessa üksnes söögitorus (alla neelatult). Noka vahel kantakse ainult pesamaterjali. Ka on konnade osatähtsus toonekure menüüs tunduvalt väiksem kui seda arvatakse. Võimaluse korral sööb ta hiiri, mutte, putukaid, vihmausse, sisalikke ja madusid, kuid mutist suuremate loomade allakugistamisega tekib tal juba raskusi.

Harvad pole juhused, kui toonekurg nõrga ja viletsa, tavaliselt viimasena koorunud poja üle pesa ääre tõukab, kelle siis inimesed edukalt üles kasvatavad. Pojad saavad lennuvõimeliseks umbes augusti alguses ja mõni nädal peale seda hakkavad ise toitu otsima. Augusti lõpuks tuleb aga valmis olla pikaks lennureisiks Lõuna-Aafrikasse. Huvitav on see, et valdav osa noorlindudest asub teele enne vanalinde. Toonekured väldivad oma rännakul lahtist merd, ja seetõttu kulgeb nende reis üle Türgi ja Vahemere idaosa.

Valge-toonekurg on looduskaitse all.

Loe lisaks:

See artikkel on retsenseerimata.