TEMPERATUUR

Temperatuuriks nimetatakse füüsikalist suurust, mis näitab, kui soe või külm keha on. Kuigi kehasid katsudes saab öelda, kas keha on soe, leige, külm või kuum, saab täpse temperatuuri teada alles mõõtmise abil. Temperatuuri mõõdetakse termomeetriga, millel on skaala ja ühikud.

Temperatuuri püsipunktiks nimetatakse kindlat temperatuuri, mille juures ühesugustes tingimustes nähtus esineb. Kõrgmäestikes on õhurõhk väiksem ning seal need püsipunktid paika ei pea.

17.saj. võttis Rootsi füüsik Anders Celsius kasutusele Celsiuse skaala, mille mõõtühikuks on 1 Celsiuse kraad (1°C ). Skaala püsipunktideks on jää sulamise (0°C )ja vee keemise (100°C ) temperatuurid, mille vahele jääb 100 Celsiuse kraadi. Celsiuse skaalal mõõdetud temperatuuri tähiseks on t.

Inglise teadlase Kelvini skaalal on absoluutne nulltemperatuur ning skaala mõõtühikuks 1 kelvin (1 K). Absoluutne nulltemperatuur on madalaim võimalik temperatuur, kus on peatunud ka soojusliikumine. Jää sulamistemperatuur (0°C ) on Kelvini skaalal 273K ning vee keemistemperatuur (100°C ) 373 K. Kelvini skaalal mõõdetud temperatuuri tähiseks on T.

Soojusliikumine

Keha temperatuur sõltub aineosakeste liikumise kiirusest, nimelt on see seda suurem, mida kiiremini aineosakesed liiguvad. Soojusliikumiseks nimetatakse aineosakeste liikumist aines. Gaasides ja vedelikes on soojusliikumine korrapäratu ning selle käigus muutub osakeste asukoht. Kuigi tahkete ainete osakeste liikumine on piiratud, toimub ka neis soojusliikumine. Nimelt võnguvad aineosakesed tahketes ainetes koha peal ning põrkuvad selle käigus naaberosakeste vastu.

See artikkel on retsenseerimata.