Järv (ld. keeles lacus) on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus merega. Siseveekogud katavad maakera pinnast 4,2 miljonit km² ehk vaid paar protsenti. Järvede jaotus on maailmas väga ebaühtlane (Joonis 1).

Suurem osa järvedest paikneb põhjapoolkera paras-vöötmes ja subarktilises vööndis. Millised peaksid aga olema veekogu mõõtmed, et õigustatult järve nime kanda? Eestis (ja enamasti ka mujal maailmas) on looduslike järvede alampiiriks seatud 1 hektar. Väiksemate veekogude puhul räägitakse juba järvikutest (lakelet) ehk lontsikutest. Lontsik on tihti taimestikust läbi kasvanud, umbes meetrisügavuse püsiva vee ja omanäolise elustikuga väikeveekogu. Enamasti asuvad lontsikud liigestatud reljeefil vettpidava põhjaga sulglohkudes. Aja jooksul saavad neist tõenäoliselt pisisood. Mere ääres (laisid, viigid, lahed) ja karstialadel võivad järvikud olla ka ajutise iseloomuga ning veega täidetud kevadise suurvee ajal.

Järve kujunemisele peab esiteks eelnema mingi protsess, mis tekitab järvenõo (lake basin). Need protsessid on suuremal või vähemal määral katastrofaalse iseloomuga. Moodustunud järvenõod täituvad pinnaveega ja seega peab tulevane järv paiknema klimaatiliselt sobivas piirkonnas, mis võimaldab vee kogunemist. Sademete ja aurumise vahekord peab olema suuresti sademete kasuks. Enamik kaasaegsetest järvedest paikneb laiuste 40-60°N või 40-50°S vahel (Joonis 2).

Seda piirkonda iseloomustab pidevate madalrõhkkondade tõttu sademete rohkus vihma ja lume näol ning järvenõgude kujunemisel on suur roll olnud viimasel jääajal. Arvukalt paikneb järvi ka ekvaatori ümbruses ning ka seal esineb rohkelt sademeid, kuid järvenõod on kujunenud peamiselt tektooniliste protsesside tõttu ja vooluvete kulutava-kuhjava toime tulemusena. Subtroopilistel aladel (15-35°N ja S), kus valitsevad kõrgrõhkkonnad, esineb väga vähe sademeid ning järvede arv on väike. Suure aurumise tõttu seal vooluvete võrgustik praktiliselt puudub ning järvede vesi sisaldab rohkelt mineraalaineid.  Enamik järvedest on väga madalad ja geoloogiliselt lühiajalised objektid. Nad kas jooksevad tühjaks või kantakse nende nõod sissevoolavate jõgede poolt mineraalseid või orgaanilise päritoluga setteid täis. Tihti on järvede eluiga lühendanud ka mõtlematu inimtegevus. Näiteks Araali mere pindala kiire kahanemine alates 1960ndatest aastatest on seotud teda toitvate Amudarja ja Sõrdarja jõgede vee ülemäärasest kasutamisest põldude niisutamiseks.

Teksti allikas: Järved ja järveteke