Looduslikuks valikuks nimetatakse genotüüpide diferentseeritud paljunemist. See tähendab, et loodusliku valikuga on tegu parajasti siis, kui populatsioonis mingi geneetilise tunnuse poolest erinevate isendirühmade ellujäävate järglaste arv (isendi kohta) on mittejuhuslikult erinev.

Geneetilise muutlikkuse tekkimine iseenesest ei ole veel evolutsiooniline muutus, sest muutusel puudub suund. Olelusvõitluse käigus ilmneb, millises suunas muutus toimub. Üldjoontes võib eristada kolme loodusliku valiku vormi.

Loodusliku valiku põhiidee seisneb selles, et keskkonnatingimused (ehk “loodus”) määravad (ehk “valib”), kui hästi organismide tunnused aitavad kaasa organismi ellujäämisele ja paljunemisele; organismid, kellel need tunnused puuduvad, võivad surra enne paljunemist või olla vähem viljakad. Seni kuni keskkonnatingimused jäävad samaks või piisavalt lähedaseks, et need tunnused oleksid endiselt adaptiivsed, muutuvad need tunnused populatsioonides tavalisemateks. Liigi ökoloogilise niši kadumine või ülerahvastusarvukuse kasvu tagajärjel võib ellujäämiseks vajalikke adaptiivseid tunnuseid tunduvalt muuta. Sel juhul ning ka mis tahes keskkonnas, kus ellujäämist määrab rohkem ökoloogia kui teisesed sugutunnused, leiab aset ökoloogiline valik. Viimast terminit kasutatakse ainult selleks, et tuua välja ristumise ja paaritumisega mitteseotud tegurid. (allikas: Looduslik valik)

TEST:

Looduslik valik. Vali millist valikut kirjeldab lause