ASUSTUSE KUJUNEMINE

6. klass > Loodusõpetus > 1. poolaasta

Vanimad asulakohad Eestis

Eesti ala hakati asustama umbes 12 000 aastat tagasi pärast viimast jääaega. Vanimad teadaolevad kiviaegsete inimeste asulad on Sindi ja Kunda lähedal ning pärinevad 9. aastatuhandest e.Kr. Inimeste elupaigad asusid tol ajal veekogude kallasel ning tegeleti jahi, kalapüügi ja korilusega. Kiviaja lõpul (3. aastatuhande algul eKr) edenes viljakasvatud ning hakati pidama kariloommi, mistõttu rändasid inimesed ümber sisemaale sobivatele põllu-ja karjamaadele.

 

Külade areng

Paarsada aastat tagasi elas enamik inimesi külades. Väiksemad külad koosnesid umbes kolmest talust, suuremad ligi neljakümnest. Asulate rajamisel mängisid rolli maapinna tasasus, veekogude lähedus, muldade viljakus, metsade lähedus ning need tegurid on olulised ka tänapäeval. Hiljem kasvasid külad kirikute, teeristmike ja raudteejaamade ümber. Põhja-ja Lääne-Eestis ehitati talud kobaratena üksteise lähedale, Kesk-Eestis ridadena, Peipsi ääres tihedalt külg külje kõrvale ning Lõuna-Eestis hästi hajali.

 

Asulate kasvamine ja hääbumine

Sada aastat tagasi elas umbes 75% inimestest maal, kuid koos tööstuse arenemisega hakati järjest rohkem linnadesse kolima. Praegu on paljud väikesed külad tühjaks jäänud ja inimesed asuvad ühe rohkem elama linnadesse paremate töö-ja õppimisvõimaluste tõttu. Maale võivad siirduda inimesed, kes armastavad looduslähedust ning samuti omavad paljud linnainimesed maakohtades suvekodusid.

Asulad jaotatakse maa-ja linnaasulateks vastavalt inimeste tegevusaladele. Linnas tegelevad inimesed tööstuse, ehituse, kaubanduse ja teenindusega, maal aga tegeletakse loomakasvatuse, põllunduse, metsanduse ja kalandusega.