Elupaik, metsas elavad loomad

2. klass > Loodus- ja inimeseõpetus > 1. poolaasta

 

Taimede kasvukohad on mitmesugused. Niisketel aladel kasvav mets on lopsaka, kuival alal hõre. Vesises kohas- soos jäävad puud kiduraks, niidul puid ei leidu, seal kasvavad madalad taimed.

Põllul kasvatab inimene mida tahab ning hoolitseb sealsete taimede eest.

Kui mets raiutakse maha, kaotavad sealsed loomad ja taimed oma elupaiga ja see mõjutab taimede ja loomade liikide eluolu.

Loomade elupaik võib olla metsas, aias, soos, niidul, põllul, meres, järves jões või tiigis.

Metsloomad on loomad, kes elavad metsas ning neile iseloomulikuks jooneks on see, et metsloomad elavad vabalt, hoolitsevad ise oma toidu ja järglaste eest ning kaitsevad end. Eesti metsades elab palju erinevaid loomi ja linde. 

Suurte loomade kõrval elavad ka väikesed, imetillukesed loomad nagu näiteks sipelgad või ämblikud. Igal loomal, olenemata suurusest on oma tähtis ülesanne täita.

Kuklased

67

Metsakuklased on looduskaitse all.

 Kuklased söövad väikeseid putukaid.

68

Sipelgate peres on kõikidel sipelgatel oma ülesanded:

Sipelgapesas on üks kuni mitusada ema, kes elavad pesa sügavamas osas ning nende ülesandeks on muneda munasid.Munadest kooruvad vastsed, kes elavad samuti pesa sügavamates osades. Valmikuks saamiseks vastsed nukkuvad.

Kord aastas kasvab pesas põlvkond tiibadega isaseid ja emaseid sipelgaid, kes suunduvad pulmalennule. Pärast seda isased hukkuvad ning emased murravad oma tiivad ning pöörduvad tagasi pesasse või loovad uue pere.

Töösipelgad moodustavad suurema osa sipelga kolooniast. Töösipelgad on tegelikult viljatud emasipelgad.

Pesa kaitsevad kõik sipelgad, neil on selletarbeks tugevad lõuad ja sipelgamürk.

Toituvad sipelgad peamiselt teistest putukatest, lehetäide magusast nektarist ja taime mahlast, osa sipelgaid sööb ka seemneid või kasvatab pesas toiduks seeni.

Suur-Kirjurähn

Suur-kirjurähn on ilmselt kõige enam tuntud rähniliik. Ta on ilusa kirju sulestikuga lind. Valdavad on kontrastsed must ja valge, aga sabaalune on helepunane ning ka laubal asub punane laik. Isaslindudel on lisaks veel punane kukal. Iseloomulikud on talle veel väga pikk kleepuv keel, mida on hea putukakäikudesse sisse lükata, et sealt toitu kätte saada, ja väga jäik ning teravatipuline saba, mis on puutüvel tegutsedes tänuväärseks toeks.

Toitu hankides toksib rähn palju aeglasemalt ja vaiksemalt. Sel ajal meeldib tal segajatega ka peitust mängida. Nimelt kui inimene märkab rähni, siis jätab viimane mulje, et ei näinud ohtu ja libiseb nagu muuseas puu teisele küljele. Tegelikult märkab ta kõike ja selles võite varsti veenduda, kui näete teda vargsi puu tagant piilumas, “ega te lõpuks ometi ära ei ole läinud”.

Esmalt laskub suur-kirjurähn oma toidupuu alusele ning siis hakkab järjest kõike hoolikalt läbi kontrollides üles liikuma. Nii võib ta tõusta rohkem kui 15 meetri kõrgusele puu otsa. Suvel on tal põhitoiduks putukate vastsed ja valmikud, aga talvel tarvitab rohkelt okaspuude seemneid. Selleks asetab ta käbi puuprakku ja hakkab nokalöökidega seemneid välja peksma. Sellise sepikoja läheduses võib tihti leida väga palju lammutatud käbisid. Vajadusel võib rähn ka puuprao käbi jaoks ise raiuda.

Pesaõõnsuse valmistab rähnipaar harilikult 2…8 meetri kõrgusele haavapuusse. Selle sügavus on kolmandik meetrit ja sissepääsu läbimõõt viis sentimeetrit. Aprilli lõpul või mai algul muneb emarähn 5…7 muna otse õõnsuse põhjale. Pärast paarinädalast haudumist kooruvad pimedad ning abitud pojad, kes aga peagi hakkavad suurt näljakisa tegema. Nad on nii aplad, et vanemad peavad neile iga paari minuti järel uue toidupala tooma. Söömisest on aga ka kasu, sest juba kolmenädalaselt võivad nad pesast lahkuda.

Suur-kirjurähn on hulgulind, osa meie rähne lendab talvel lõuna poole ja teised tulevad põhja poolt asemele. Ei kuulu looduskaitse alla.

69

Kodu- ja lemmikloomad elavad inimese juures. Loom peab saama oma elupaigas toitu ja vett, aga ka puhke- ja pesapaiga.

 

VIDEO: Jänku-Juss uurib ökosüsteemi

Enesekontrolliks:

Metsloomad (Autor Sandra-Liisa Soop)

 

Metsloomade jäljed (Autor: Koidu Süvaorg)