Ookeanivees on lahustunud erinevaid soolasid, mis pärinevad murenenud kivimitest, mida ookeanidesse kandnud jõed väga pika aja jooksul.

Peamised ioonid:

Atlandi ookean saab jõgedest (Kongo, Amazonas, Mississippi jt) kõige rohkem, India ookean kõige vähem magedat vett. Soolsust mõõdetakse promillides, näitab grammides lahustunud aine hulka ühes liitris vees. Maailmamere keskmine soolsus on 35 promilli.

Vee soolsus:

Kõige soolasemad (40 promilli) on Punane meri ja Pärsia laht, kus aurumine on väga intensiivne. Vesi jäätub 0 kraadi C juures, kuid on veest kergem. Vee tihedus kasvab sügavuse ja temperatuuri langusega ning soolsuse suurenemisega. 35 promilli soolsusega vesi külmub -1,9 C juures. Ookeanides on lahustunud samad gaasid, mis atmosfääriski, kuid süsihappegaasi sisaldus on suurem kui õhus. Mida kõrgem on vee soolsus ja temperatuur, seda vähem on seal lahustunud gaase.

Maailmameres on vesi pidevas liikumises, selle käivitavad tuul, temperatuuride erinevus ja gravitatsioon. Mere pind lainetab pidevat õhu liikumise tõttu ja ka loodete mõjul. Maailmamere pindmiste kihtide kindlasuunalist liikumist nimetatakse hoovusteks.

Hoovustes erineb vee temperatuur ümbritsevate veemasside omast. Hoovused jaotatakse külmadeks (Benguela, Kanaari) ja soojadeks (Golfi, Brasiilia), triivhoovusteks (lõuna- ja põhjapassaathoovused) ning tihedushoovusteks. Hoovused transpordivad toitaineid ja planktonit. Nt Newfoundlandi juures puutub külm Labradori hoovus kokku sooja Golfi hoovusega, tekivad tihedad udud.

See piirkond on väga hea kalapüügiks, sest hoovused toovad kohale palju planktonit.