Elu tähendab eesti keeles nii kindlate eluprotsesside olemasolu kui ka neid kandvate elurite ehk organismide kogumit üksikutest rakkudest kogu elustiku ja biosfäärini.

Eluritele on omased enesealalhoiuinstinktid ja kommunikatsioonisüsteemide olemasolu, enamasti rakuline ehitus, toitumise ja hingamise abil rahuldatav energiavajadus, homöostaasi tagav metaboolne regulatsioon (Homöostaas tähendab eluri eluparameetrite hoidmist teatavas piiratud vahemikus, näiteks püsiv kehatemperatuur, mis tagatakse ainevahetuse ehk metabolismiga), reageerimine ärritustele, paljunemisvõime ja areng. Elutud füüsilised objektid ei osale sellistes protsessides kas nende lakkamise tõttu (eluri surm) või kuna neil niisugused funktsioonid puuduvad.

Kuigi kõik meid ümbritsev koosneb ühtedest ja samadest erinevatesse molekulidesse ühinenud aatomitest, eristab elureid molekulide märksa keerulisem ehitus. Elurite koostises olevad orgaanilised ained koosnevad peamiselt süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Erinevalt kombineerudes moodustavad need keerukaid ühendeid ning makromolekule. Kui võrrelda ühe mooli (mool on selline ainehulk, milles sisaldub Avogadro arv (ehk 6,022×10²³) osakesi) vee (H₂O) massi, mis on vaid 18 g, mõne orgaanilise aine molaarmassiga, on erinevus ilmne.

Meie igapäevastest toiduainetest kuulub sool mineraalainete hulka, olles molaarmassiga 58,44 g. Üks lihtsamaid orgaanilisi aineid on aga suhkur: glükoosi molaarmass on 180,2 g.

Biopolümeeride puhul on komplitseerivaks asjaoluks fakt, et väga paljud molekulid moodustavad keerulise kompleksi (näiteks tselluloos) ning üksiku molekuli eristamine on tinglik. Kõik molekulidega toimuv on tuttav keemia kursusest.

Näiteks lagundatakse elavates organismides keemilste protsesside käigus peaaegu (peale fruktoosi ning glükoosi ja galaktoosi segust koosneva laktoosi) kõik süsivesikud glükoosiks. Keha kasutab glükoosi lihaserakkude toitmiseks ja lihastes sisalduvate glükogeenivarude täiendamiseks, mistõttu see on oluline aine igale liikuvale elurile.

Lisainfo