MIKROOBID JA ELUKUTSE

Ükski teadmine ei ole liigne ning üldteadmised mikroobidest (mikroobideks nimetatakse üldiselt kõiki mikroskoopilisi elureid vaatamata nende süstemaatilisele kuuluvusele) on kasuks igaühele. Aga mitmete elukutsete esindajad ei saa mikroobe tundmata oma tööd teha. Näiteks toiduainete töötlejad ja müüjad ning looma- või taimekasvatusega tegelevad inimesed. Muidugi seostuvad valgetes kitlites meditsiinitöötajad steriilsuse (Steriilses keskkonnas puuduvad mikroobid ja viirused. See saavutatakse kas kiirituse või kuumutamisega. Sõnal «steriilsus» on veel teinegi tähendus — seda kasutatakse sigimatuse sünonüümina) ja puhtusega. Samamoodi peavad mikroobe tundma puhastusteenistujad, aga ka näiteks olmekeemiavahendite tootjad.

Mikroobidega tegelevad mitmete teadusharude esindajad eesmärgiga neid paremini tundma õppida.  Bakterioloog tegeleb bakterite uurimisega ning nende liikide tuvastamise, klassifitseerimise ja iseloomustamisega.

Immunoloogi ülesandeks on uurida organismide vastupanuvõimest haigustekitajatele ja kõigele kehavõõrale. Eriti oluline on see inimeste puhul, kellele on siirdatud teise inimese elundeid. Mükoloog uurib seeni, sealhulgas ka hallitus- ja pärmseeni.

Parasitoloogia on meditsiini ja veterinaaria eriharuks. Inimparasitoloogi ülesandeks on uurida inimese sise- ja välisparasiite, haigestumisest hoidumist (ehk profülaktikat) ning ravi. Veterinaarist parasitoloog uurib koduloomade parasiite. Protozooloog tegeleb ainuraksete uurimisega. Ainuraksete hulgas on üpris suur hulk haigusetekitajaid. Viroloog uurib aga viirusi ja kõike nendega seonduvat.

Kindlasti puudutab mikroskoopiliste elurite tundmise oskus ka epidemiolooge, kelle ülesandeks on eriliselt tähelepanelik olla erinevate tõvestavate viiruste ja mikroobide suhtes.