Soojusliikumine
1827. aastal avastas inglise botaanik Robert Brown, et vette sattunud õietolmu osakesed hakkavad seal korrapäratult liikuma. Vaatluse tulemusena järeldas ta, et selle liikumise põhjustab hoopis veemolekulide pidev, lakkamatu ja korrapäratu liikumine, mida hakati kutsuma soojusliikumiseks.
Soojusliikumine on kõikidele molekulidele (ja aatomite) iseloomulik omadus, kusjuures kehtib seaduspärasus, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda kiiremini ja ulatuslikumalt tema koostisosakesed liikuda saavad. Kehas sisalduvad molekulid (ja aatomid) ei liigu ühesuguse kiirusega – kehas on tavaliselt nii väga aeglaselt kui ka üsna kiiresti liikuvaid osakesi, kuid peame tõdema, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda suurem on kõikide osakeste kiiruste keskväärtus.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
HANS JA GRETE. Muinasjutt kuulamiseks
Ratsionaalavaldised
Õpime värve!
Õpime tähti. M-täht
Õpime tähti. Ä-täht.
Eesti keele grammatika kordamine 9. klassile
Õpime tähti. P-täht
Toivo Niiberg. Õpetaja positiivne enesekehtestamine lapsevanemaga
Õpi eesti keelt teise keelena B2. Kuulamine
Aigar Vaigu ja Andres Juur. Õpioskuste omandamine ning reaal- ja loodusained
Minu keel, minu maailm. Minu ühiskond
INETU PARDIPOEG. Muinasjutt kuulamiseks
Soojusliikumise olemasolu kinnituseks on temast tingitud nähtused nagu soojuspaisumine ja difusioon.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!
