Soojusliikumine
1827. aastal avastas inglise botaanik Robert Brown, et vette sattunud õietolmu osakesed hakkavad seal korrapäratult liikuma. Vaatluse tulemusena järeldas ta, et selle liikumise põhjustab hoopis veemolekulide pidev, lakkamatu ja korrapäratu liikumine, mida hakati kutsuma soojusliikumiseks.
Soojusliikumine on kõikidele molekulidele (ja aatomite) iseloomulik omadus, kusjuures kehtib seaduspärasus, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda kiiremini ja ulatuslikumalt tema koostisosakesed liikuda saavad. Kehas sisalduvad molekulid (ja aatomid) ei liigu ühesuguse kiirusega – kehas on tavaliselt nii väga aeglaselt kui ka üsna kiiresti liikuvaid osakesi, kuid peame tõdema, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda suurem on kõikide osakeste kiiruste keskväärtus.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
VAHVA RÄTSEP. Muinasjutt kuulamiseks
Rahvakalender lastele: HINGEDEPÄEV
Õpime tähti. F-täht
Õpime tähti. H-täht
Eesti keele grammatika kordamine 4. klassile
Tundetarkus lastele. VASTIKUS
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: kirjavahemärgid
Toivo Niiberg. Õpetaja positiivne enesekehtestamine lapsevanemaga
Hariliku murru kordamine
Harjutamine teeb meistriks: eesti keele käänded
Rahvakalender lastele: MIHKLIPÄEV
Üksliikmed, hulkliikmed ja tehted nendega
Soojusliikumise olemasolu kinnituseks on temast tingitud nähtused nagu soojuspaisumine ja difusioon.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!
