Viirused (tuleneb ladinakeelsest sõnast virus, mis tähendab «mürk». Viirusi uurivat teadusharu nimetatakse viroloogiaks) on nukleiinhappest ja valkudest koosnevad bioloogilised objektid, millel puudub rakuline ehitus ning mis paljunevad nakatades elusorganismide rakke. Üksikut viiruse rakuvälist vormi nimetatakse virioniks.

Viirused kujutavad endast üht või mitut DNA või RNA molekuli, mida ümbritseb valkudest kapsiid. Seega erinevad nad tavapärastest eluritest tunduvalt. Üks võimalikest eluri definitsioonidest väidab, et elusad on need objektid, kes suudavad toota endasarnaseid järglasi ning neile endas sisalduvat pärilikku infot edasi anda.

Kõik viirused on elurite siseparasiidid. Nad sisenevad peremeesorganismi rakku, või sisestavad sinna oma nukleiinhappe. Viiruslik nukleiinhape (DNA) integreerub peremeesraku kromosoomi, või ka transleeritakse otse, mõnede RNA-viiruste RNA põhjal valmistatakse rakus sellele vastav DNA, mis kromosoomi integreerub (nt retroviiruste pöördtranskriptsioon).

Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus veel raku normaalset talitlust oluliselt ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist paljude aastateni. Nakatumise teine staadium kannab nime lüütiline faas, mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust ning üritavad nakatada uusi rakke, enamasti kaasneb sellega raku surm. Viiruste sisenemine peremeesraku genoomi võib esile kutsuda ka muid raku talitluse häireid, millest tähtsaimaks tuleb pidada raku muutumist kasvajarakuks.

Raku talitluse häirimine ja raku või peremeesorganismi tapmine pole viirusele tegelikult enamasti kasulikud, kuna võtavad viiruselt võimaluse edasi paljuneda. Nii ongi levinuimad ja ökoloogiliselt edukaimad need viirused, kes peremeesorganismi normaalset elutegevust vähe mõjutavad.

DNA-viirused sisaldavad pärilikku informatsiooni kandva ainena DNAd. Need on suurim ja mitmekesiseim viiruste rühm. Kõik nad sisaldavad valgulises kapsiidis paiknevat ühte või mitut DNA molekuli. Need võivad koosneda üksikust DNA ahelast või olla kaksikahelalised, nagu enamikul eluritest. Peremeesorganismi rakku siseneb kas viirus tervikuna või ainult tema DNA.

RNA-viiruste genoomiks on RNA. Mõnede viiruste genoom on üheahelaline RNA (ssRNA), teistel kaheahelaline RNA (dsRNA). Enamiku RNA-viiruste infektsioonitsükkel toimub raku tsütoplasmas (erandiks on nt gripiviirus). Viirusi, kel infektsioonitsüklis esineb ka DNA etapp, ei loeta RNA-viirusteks.

Kuidas gripiviirus nakatab meie keha:

Nakatumise mehhanism: