Läti Henriku kroonika ehk Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab 13.saj alguse eestlasi ja nende eluolu ning Eesti äravallutamist. Muinaja lõpul elas Eestis 150 000-200 000 inimest. 11-12.saj. asustus tihenes ja külad kasvasid. Hooned olid endiselt väikesed ühetoalised, milles oli nurgas keriseahi. Põldude asetuse iseärasuste tõttu olid Lõuna-Eestis levinud hajakülad, kuid Põhja-Eestis ja Saaremaal sumbkülad. Tähtsaim põlluvili oli talirukis ning vilja veeti ka välja, kusjuures Eesti oli maailma põhjapoolseim teravilja eksportiv maa. Linnasid, käsitööliste kihte ega kaupmeeskonda Eestis tolleks ajaks veel tekkinud ei olnud. Eesti ülikuile oli oluliseks sissetulekuallikaks väliskaubandus. Rõivastuses kanti korralikke villasest riidest või nahast kuubesid, õhemad riided olid linased. Üleriideid kaunistasid praktilised ehted ja rõivakomplekti juurde kuulus ka nuga. Rõivastele ja kangastele anti värv looduslike vahenditega, mistõttu jäid need välimuselt tagasihoidlikuks.

Eestlaste elu muinasajal:

https://www.youtube.com/watch?v=6L8JOe8y8tY