Heli
Üheks tüüpiliseks pikilaineks on, heli ehk hääl, mis tekib õhus või mõnes muus keskkonnas võnkuvate kehade läheduses.
Seadeldisi, mis on mõeldud hääle võimendamiseks, nimetatakse ruuporiks, väga vaiksete helide kuulamiseks kasutatakse stetoskoopi. Heliallika asukohta on lihtne tuvastada, sest hääl liigub sirgjooneliselt see tähendab, et tema levimist kirjeldav joon helikiir on sirge. Hääl levib erinevates keskkondades erinevate kiirustega, ka samas kuid erineva temperatuuriga keskkonnas, näiteks külmas või soojas õhus, liigub heli erineva kiirusega. Hääle keskmiseks kiiruseks õhus loetakse 333 m/s.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Õpime tähti. I-täht
Õpime tähti. F-täht
Numbrilised seosed
Harjuta eesti keelt A2-B1. Mängi ja nuputa
KEISRI UUED RÕIVAD. Muinasjutt kuulamiseks
Eesti keele grammatika kordamine 9. klassile
Kell ja kellaaeg
Õpime tähti. Š-täht
Tundetarkus lastele. HIRM
Tähestik, tähestikuline järjekord, häälikute jagunemine
Harjuta eesti keelt A2-B1. Grammatika
Eesti keele grammatika kordamine 7. klassile
Reesi Kuslap ja Kristiine Kurema. Kuidas õhinaga õpetada ehk mismoodi innustada õpilasi õppima?
Oksüdatsiooniaste
xy-koordinaatsüsteem
Funktsioonide graafikute lõikepunktide leidmine
Kummipaela pikkus määrab heli
Helitugevus sõltub heli tekitava keha võnkumise amplituudist
Inimkõrva ehitus ei luba kuulda igasuguse sagedusega heli, vaid ainult sellist, mis jääb vahemikku 20 kuni 20 000 hertsi. Mida suurem on heliallika võnkesagedus, seda kõrgem on tema poolt tekitatud heli. Heli valjus sõltub sellest, milline on heli tekitava keha võnkumise amplituud – suurem amplituud tekitab valjema heli. Heli valjust mõõdetakse detsibellides (1dB).
Inimese kuuldeulatusest madalama sagedusega õhu pikivõnkumisi nimetatakse infraheliks, nendest kõrgema sagedusega võnkumisi aga ultraheliks.
Nähtust, kus heli peegeldub tõkkelt, jõuab tagasi vaatleja juurde ning tekitab viivituse, nimetatakse kajaks. Näiteks nahkhiired kasutavad kaja ruumis liikumiseks, samuti auto radarites, seda kasutatakse sonarites merepõhja uurimiseks, ultraheli kajapildi abil on võimalik jälgida loote arengut.
Häälelaines sisalduvate helide kõrgused ja amplituud moodustavad helispektri. Iga võnkuv keha tekitab just temale iseloomuliku jaotusega helispektri, mis annab tema häälele erilise kõlavärvingu ehk tämbri.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!

