Hoolimata sellest, et ristisõdijad olid suutnud end Sakalas ja Ugandis kindlustada, oli suurem osa Eestist veel vaba. 1218 a. kutsus piiskop Albert appi Taani kuninga Valdemar II. 1219 a. saabus taanlaste  laevastik Lindanise ehk tulevase Tallinna alla. Eestlastele tuli see üllatusena ja algul käituti allaheitlikult, kuid tegelikul koguti samal ajal kokku 1000-meheline malev  ning seejärel rünnati taanlasi. Algul saavutasid eestlased edu taanlaste pealaagrit viiest suunast rünnates ja jõudes Teodorichi telgini tapsid nad piiskopi. Taanlastele aga tuli appi Rügeni saare slaavlste vürst Vitslavi väesalk, mis jõudis eestlasi üllatada. Eestlased löödi põgenema, kuid kaotusi kandsid mõlemad pooled. Lüüasaamine  Lindanise all murdis eestlaste vastupanu Põhja-Eestis ja taanlased kehtestasid seal kiiresti oma võimu ning asusid elanikke ristima.