Keskaaeg Eestis. Ristiusk Eestis

Ristiusu õpetuse levik ja vaimulikud ordud

Eestlased ristiti saksa ja taani preestrite poolt enamasti 13. sajandi teise ja kolmanda kümnendi jooksul. Sageli jagati ristimissakramenti kiirustades ning ristiusu õpetuse sisu selgitamine jäi formaalse ristimise käigus arvatavasti tagaplaanile. Võib siiski oletada, et päris unarusse seda vahetult pärast ristimist ei jäetud, iseäranis arvestades tol ajal Lääne-Euroopas üha enam levivat jutlustamistava ning kerjusmungaordude teket.

Vaimulikest ordudest etendasid Liivimaal tähtsaimat osa tsistertslased ja dominiiklased. Tsistertslaste tegevus Läänemere ümbruse rahvaste kristianiseerimisel sai alguse juba lääneslaavlastega asustatud vendi alade (tänapäeva Põhja-Saksamaa) ristiusustamisel 12. sajandil. Ordu rajas 1205.–1207. aastal ka esimese kloostri Liivimaal Dünamündesse (tänapäeva Daugavgriva/Väinalinn), mis kujunes omalaadseks diplomaatiakeskuseks. Mitmed Liivimaa ristiusustamisel osalenud võtmefiguurid, nagu Liivimaa piiskop Bertold ja Eestimaa piiskop Theoderich, kuulusid samuti tsistertslaste ordusse. Ülejäänud vanemad mungaordud, nagu näiteks benediktlased, Liivimaale ei jõudnud.

Märkimisväärne osa Liivimaa usuelus oli dominiiklastel, kelle jõudmist Liivimaale vaid kümmekond aastat pärast ordu teket võib pidada Modena Wilhelmi tegevuse tulemuseks. Wilhelm oli ise kohtunud Püha Dominicusega ning paistis silma eriti agara ordu toetajana. Nii Tallinna kui ka Riia dominiiklaste konvendid rajati 1220. aastate lõpul – 1230. aastate algul. Kuigi need esialgsed konvendid ei jäänud püsima, ei loobunud ordu keerulistest poliitilistest oludest hoolimata misjonitegevusest Liivimaal ning alates 13. sajandi keskpaigast tegutsesid Tallinna ja Riia dominiiklaste kloostrid juba järjepidevalt. 1300. aasta paiku jõudsid dominiiklased konvendi rajamiseni ka Tartus.

Kuna dominiiklaste ordu loodi eesmärgiga pöörata jumalasõna kuulutamisega paganaid ja teisitimõtlejaid (siit ka ordu ametlik nimetus Ordo Fratrum Praedicatorum — jutlustajate vendade ordu), omandasid vennad tavaliselt kohaliku rahva keele ning tegelesid energiliselt jutlustamise ja sakramentide jagamisega. Rahva hulgas leidsid kerjusvendade ordud (nii dominiiklased kui ka frantsisklased) muuhulgas poolehoidu oma apostelliku vaesuse põhimõtte tõttu. Hilisematel sajanditel muutusid küll ka kerjusvendade ordud jõukamateks, ent 13. sajandil eristas rõhutatud vaesus ja kasinus neid selgelt mitmetest vanematest rikastest ja vähem range elukorraldusega ordudest.

Kuigi vennad rajasid oma kloostreid tavaliselt linna rahvarohketesse piirkondadesse, tegelesid nad jutlustamise ja hingehoiutööga ka maal, mistõttu nende osa eestlaste sisulisel usus harimisel ei saa alahinnata. Seda enam, et maapiirkondade kogudusekirikud asusid sageli üksteisest kaugel ning preestri- ja vikaarikohad neis kirikutes ei olnud tihti täidetud. Frantsisklased rajasid esimesed konvendid Eestisse alles 15. sajandi teisel poolel.

Kloostrid ja kirikud keskajal