Hunt ja rebane

2. klass > Loodus- ja inimeseõpetus > 1. poolaasta

80

Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem.

youtube_video

Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba. 

Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel. Erinevatel andmetel võib hunte elada Eestis kuni 200.

Hunt on lihasööja loom. Ta on kiskja. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu. Hundikarja võib kuuluda 4-36 looma.

Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2…9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Hundi eluiga on vabas looduses harva üle 6-8 aasta, vangistuses kuni kaks korda rohkem.

81

Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.

Hundi käpajäljed:

82

Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.

youtube_video

Inimesel oleks hundilt õppida julgust ja vastupidavust, eks ütle vanasõnagi: “Julge hundi rind on rasvane”.

Loe lisaks:

Vaata ka siia: Hundi ja karu armastus

TEST

Loodusõpetuse test. HUNT

Näita lisainfot
Lisainfo:

Hundid on karjalise eluviisiga loomad. Karja koospüsimise ja distsipliini huvides kehtib täpselt paika pandud võimuhierarhia. Alfa isas- ja emasloom kontrollivad kõiki karjas toimivaid tegevusi. Nemad on ka ainsad, kes tohivad karjasiseselt järglasi saada. Suuremates karjades järgnevad alfaloomadele beetaloom, kelle kohtustuseks on hoolitseda alfaisase ja -emase järglaste eest, kui nad ise on jahiretkel, või mõnel muul põhjusel karjast eemal. Beetaloomale järgnevad karjahierarhias noored ehk eelmise aasta kutsikad ning nendele järgnevad kutsikad.

Beetaloomad on kõige tõenäolisemad järglased karjajuhi kohale, kui alfaloomadega peaks midagi juhtuma. Mõningatel juhtudel võivad nad hoopis karjast eemalduda ning luua konkureeriva karja, kus just nemad ise etendavad alfaloomade rolli. Karjast lahkuma sunnib loomi tavaliselt sugutung, mille rahuldamine pole võimalik olemata alfastaatuses.

Karja auastmed pannakese paika rohkem psüühiliste kui füüsiliste rituaalsete mängudega, mistõttu need sõltuvad tihti loomade iseloomudest, kui füüsilisest jõust ja üleolekust. Vahel valivad mõned loomad teadlikult karja kõige madalama austame – oomega koha, sest see on parem, kui proovida ennast üksinda ära elatada. Igas karjas peab olema nö peksupoiss, kes võtab oma rolliga pingeid maha. Tavaliselt on oomegahundid karja kõige mängu- ja seiklushimulisemad.

Peida lisainfo

Rebane

On kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50…90 cm, saba pikkus 40…60 cm ja kaal 4…10 kg.

Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.

Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.

youtube_video

Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine.

Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse.

Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis. Poegi võib sündida 4-5 aga see kui palju järglasi sünnib oleneb toidu kättesaadavusest. . Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel.

Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana.

Loe lisaks:

TEST

Loodusõpetuse test. REBANE

Must rebane ja hunt mängimas

youtube_video

Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti.

Vaata lisaks: 15 armsat pilti rebastest.

Rebase jäljed:

83

 

youtube_video

youtube_video

youtube_video

 

 

Näita lisainfot
Lisainfo:

REBASE VEMBUD Setu muinasjutt

Kord elasid hunt ja rebane suures sõpruses. Ühel päeval kõndisid nad kahekesi metsateed mööda. Hunt nägi puu otsas rähni ja ütles rebasele:
“Oi, küll see rähnike on ilus! Kui mina saaksin ka nii ilusaks kirjuks nagu see rähn!”
“See mõni asi,” vastas rebane, “niisuguseks saad sa väga hõlpsasti, kui minu õpetust kuulda võtad. Mine poe sinna heinakuhja sisse, küll siis oled varsti kirju nagu rähn.”
Hunt läkski ja puges teeäärsesse heinakuhja. Rebane pani kuhja põlema, hakkas nüüd sõbra nahka rähnikirjaliseks kõrvetama. Kuhi põles praginal. Hunt hõikas kuhjast:
“Oi, vader, kibe on!”
Rebane lohutas hunti:
“Pole viga, nüüd alles kibelevad su nahal esimesed rähnikirjad.” Kulus väheke aega, hunt jälle hõikas kuhjast:
“Oi, vader, kibe on!” Rebane aga manitses:
“Pole viga, nüüd kibelevad su nahal juba teised kirjad.”
Raasukese aja pärast oigas hunt juba viimast jõudu kokku võttes:
“Oih, vader, väga kibe on!”
Selle pääle ütles rebane:
“Nüüd kibelevad su nahal viimased kirjad.” Kuhi põles maani maha, hunt sinna sisse.
Rebane rehitses hundi luud tuhast välja, pani kotti ja kotiga kaela. Läks siis teed mööda minema. Hundi luud kõlisesid kotis nagu raha.
Sõitis hobusemees teel rebasele vastu. Rebane ütles mehele:
“Mees, mees, müü mulle see hobune!”
“Kui palju sa maksad hobusest?” küsis mees. Rebane lubas kõik oma kõliseva raha kõge kotiga. Mees müüski hobuse kõige reega rebasele. Rebane riputas oma luukoti talle kaela. Ise veel õpetas meest:
“Ära kotti enne ava, kui koju jõuad! Kutsu siis kõik oma sugulased ja hõimlased kokku ja nende juuresolekul tee kott ahju pääl lahti. Nõnda saad sellest rahast rohkem õnne.”
Rebane istus rekke ja kihutas minema. Sai edasi sõites teel jänesega kokku. Jänes teretas uhket hobusemeest rebast ja küsis:
“Tere, vader! Kust sa selle varanduse oled saanud?”
“Tere, tere! Eks ikka oma töö ja hoole läbi,” kiitis rebane. Jänes palus teda ka sõitu võtta. Rebane oli sellega suuremeelselt nõus:
“Kükita aga päälegi siia reepääle.”
Sõitsid siis kahekesi edasi, tuli vastu hunt, tolle põlenud hundi kauge sugulane. Hunt tervitas sõitjaid ja küsis uudishimulikult:
“Kust sa, vaderike, selle varanduse oled saanud?”
“Eks ma teda oma töö ja hoole läbi ole saanud,” uhkeldas rebane hundilegi. Hunt palus teda ka sõitu võtta. Rebane lubaski hundil pääle istuda:
“Kükita aga reepääle.”

Peida lisainfo