Kala kehakuju on seoses vee-eluviisiga voolujooneline, külgedelt kokkusurutud, et võimaldada tal vees väiksema energiakuluga edasi liikuda. Enamikul kaladel on limane soomuskate, mis vähendab veetakistust veelgi. Ujudes painutab kala oma keha kahele poole ja kasutab ujumiseks uimi. Edasiliikumisel etendab tähtsat osa saba koos sabauimega. Keha külgedel olevad paarilised uimed, rinna- ja kõhuuimed, toimivad piduritena. Nende abil saab kala sukelduda, aeglasel liikumisel kasutada aerudena. Selja-ja pärakuuimed hoiavad keha tasakaalus. Hingamiseks kasutab kala lõpuseid, mille kaudu ta saab veest hapnikku ja eritab sinna süsihappegaasi. Piki kala keha kulgeb küljejoon, mille abil tajub kala vee liikumist ja suudab vältida takistusi ja pimeduses teisi kalu. Sügavuse reguleerimiseks kasutab kala ujupõit. Sukeldumiseks vähendab kala ujupõies oleva gaasi hulka ja ujupõie mahtu ning pinnale lähemale tõusmiseks suurendab gaasi hulka ujupõies.
Kala uimedega
Vees veedab osa oma elust ka konn, kellel on tagajalgade varvaste vahel ujunahk. Täiskasvanud konn hingab maismaal kopsude ja naha kaudu, veekogu põhjas ainult naha abil. Konnakullesed elavad vees ja sarnanevad kaladega selle poolest, et neil on samuti kala kuju, lõpused, saba ja küljejooneelund.
Kalade tunnused
TEST:
Eesti kalad. Kas tunned ära, milline kala on pildil?
Konn
