Kõiki neid kehi, mis kiirgavad valgust nimetatakse valgusallikateks. Kuna valgus kannab energiat ümbritsevasse ruumi, siis vajavad kõik valgusallikad töötamiseks energiat.

Tuli, välk ja laava on kuumad looduslikud valgusallikad

Hõõglamp, plasmamonitorja keevitusleek on kuumad tehislikud valgusallikad

Neid valgusallikaid, mille töötemperatuur on kõrge (inimese kehatemperatuurist palju kõrgem) nimetatakse kuumadeks valgusallikateks. Kuumad valgusallikad on näiteks tuli, Päike (tähed) ja hõõglamp.

Virmalised, jaanimardikas ja helendav zooplankton on külmad looduslikud valgusallikad:

LED-valgustid, elektroluminessentstorud ja kemoluminesentsrõngad on külmad tehislikud valgusallikad:

Samas on olemas ka madalama töötemperatuuriga (inimkeha temperatuuriga ligilähedane) ehk külmad valgusallikad. Külmad valgusallikad on näiteks arvutiekraan, säästulamp ja jaanimardikas.

Valgusallikaid saab jaotada liikideks ka selle põhjal kas need on valmistatud inimeste poolt ning nõuavad töötamiseks inimkonna toodetud energiat (tehislikud valgusallikad) või eksisteerivad ja töötavad need ka inimeste poolt sekkumata (looduslikud valgusallikad).

Valgusallikad kiirgavad lisaks nähtavale valgusele tänu millele me näeme neid ja neid ümbritsevaid kehi ka nähtamatuid kiirgusi: infravalgust ja ultravalgust.

Infravalgust tajume soojusena. Ultravalgust me ei tunneta, aga see päevitab meie nahka. Osa Päikeselt lähtuvast ultravalgusest on elusorganismidele ohtlik ning selle eest kaitseb meid Maad ümbritsev atmosfäär, eriti selle ülemine osoonirikas kiht.

Kui joonisel on vaja kujutada valgusallikat, siis kasutatakse selleks leppemärke. Suurt valgusallikat tähistatakse sümboliga, mis on kujutatud pildil ülal, väikest valgusallikat aga pildil all asuva sümboliga.