Eesti sattus 10-11 sajandil kristlike riikide vahele, kuna Taani, Rootsi ja Venemaa olid vastu võtnud ristiusu. 1054 a. jagunes kristlus katoliikluseks ja õigeusuks. Seejärel püüdsid kristlikud riigid ka eestlasi ristiusku viia ehk kristianiseerida. Kiievi-Vene katse Tartusse oma usupunkti rajada luhtus  ent siis hakkas Põhjamaade katoliku kirik Eesti vastu huvi tundma, kuid ka nemad ei saavutanud edu. Umbes samal ajal, kui püüti Soomet ristiusustada, üritati seda teha ka Eestis. 1167 a. pühitses Lundi peapiiskop eestlaste piiskopiks munk Fulco. Tol ajal oli Eestis ilmselt juba Skandinaavia ja Vene kaupmeeste pühakodasid ning ilmselt oli ka juba ristitud eestlasi. Kuigi 13.saj. alguse Eestit ei saa nimetada kristlikuks maaks, näitavad nende matusekombed, et ristiusk levis ka lihtrahva seas. Mitmete teegurite kokkulangevus viis 12.saj lõpul ja 13.sajandi algul eestlased olukorda, kus neid püüti vägisi ristiusku pöörata.