Esmane ülesanne oli linn ümbritseda müüri või varakeskajal muldvalliga (millele rajati plankaed), mis kaitseks vaenlaste ja feodaalide sissetungide eest. Linnamüüri tornidest peeti valvet ja väravad kindlustati erilise hoolega.

Väravate ees oli ööpäevaringne väravavalve. Keskaegseltel linnadel puudus eelnev läbimõeldud planeering, majad tuli paigutada väikesele maaalale seega olid tänavad kitsad ja moodustasid omalaadse rägastiku, kuna iga mees võis ehitada just sinna, kuhu heaks arvas, siis muutus linna ilme pidevalt. Tänava laius pidi olema vähemalt võrdne odapikkusega.

Linna moodustasid elumajad, pühakojad,raekoda, keldrid, vaestemajad, aidad gildihooned jne. Tähtsaim punkt oli turuplats, kus toimus kauplemine ja tähistati erinevaid sündmusi. Vaimuelu keskus oli kirik. Raekoda sümboliseeris linna sõltumatust ja tugevust. Algselt ehitati puumaju, alles 13.saj hakati püstitama kivimaju ning õlgkatused asendusid kivikatustega. Tänavad kandsid, seisuste, rahvuste või tegevusalade nimesid. Tänavad olid räpased, sest sinna tühjendati ööpotte, loomad jätsid väljaheiteid ja sinna jäeti ka loomade laibad.

Alles hiliskeskajal hakati rajama tualettruume majadesse ja avalikke käimlaid. Joogivee jaoks lasi raad ehitada avalikud kaevud. Suureks probleemiks olid tulekahjud, igas majas pidid olema nahkämbrid, mida kasutada tulekahju korral. Haruldased olid sillutatud tänavad, kõrgete külaliste puhul raputati tänavatele õlgi. Kingad jäeti majja sisenedes ukse taha. Puudus tänavavalgustus, seega kõik vajalikud tööd tehti päeva ajal, pimedas liiguti laterna või tõrvikuga. 9 algas öörahu ja öösel käisid tänavatel öövahid. Linna majad olid 2-3 korruselised, all asus kaupmehe kontor või käsitöölise töökoda, eluruumid olid 2. korrusel, 3. korrusel laod ja panipaigad. Aknaavad kaeti härjapõie, pärgamendi või õlipaberiga. Akendel olid kaitseks puust luugid.

Mööblit oli vähe: kirstud, loomasarvedest nagid ja laud ning voodid. Vaibad riputati seintele maha raputati õlgi või rohtu.

Tööd ei pidanud tegema kirikupühadel ja pühapäeviti, kokku oli vaba ligi kolmandik aastast. Vabaaega veedeti veinitubades – seal kohtuti tuttavate ja võõrastega ja arutati päevasündmusi. Armastati suurejooneliselt pidutseda. Linnas oli elu sündmusterohkem kui maal, linn pakkus ka mitmesuguseid meelelahutusvõimalusi. Samas lokkasid ka kuritegevus, prostitutsioon ja hasartmängud. Linnu nimetati  lõbu ja naudingu paikadeks, mis olid kuradi mõju all.

Linnaelu juurde kuulusid sotsiaalsed vastuolud ja pinged (n kaupmeeste ja tsunftide vahel; Itaalia linnades keisri ja paavsti pooldajad jne), mis võisid teinekord üle kasvada relvastatud kokkupõrgeteks. Linlased arveldasid oluliselt rohkem rahaga kui talupojad ja feodaalid ning vallasvara moodustas nende rikkusest suurema osa. Rikkust peeti linnades suuremaks väärtuseks kui päritolu. Linnakodanike liigse toretsemise ja varanduse pillamise vastu hakkasid raed välja andma luksusmääruseid, mille aluseks oli varanduslik tsensus, hiljem ka seisus või rahvus. Erinevalt maapiirkondadest sulandusid linnades erinevad traditsioonid ja seal võeti kõik uus ning tavapäratum kergemini vastu. Ka kirjaoskuse tase oli linnades kõrgem. Linnades, kus abielluti märksa vähem ja hiljem kui maal, oli rohkem abielusid ka vastastikuse sümpaatia alusel, mitte ainult vanemate ettekirjutuse kaudu. Kuna vallalisi mehi elas linnades palju, lokkas seal laialdaselt prostitutsioon. Elu linnas ilmestasid ka paljud pidustused, mis tihti olid seotud kiriklike pühade ja paastuaja lõppemisega.

https://www.youtube.com/watch?v=NAbGbZHlQo4