JÄÄAEG

6. klass > Ajalugu > 1. poolaasta

Umbes 2,6 mlj aastat tagasi algas maakeral järsk külmenemine. Talved muutusid järjest pikemaks ja pakaselisemaks, suved jahedamaks ja lühemaks. Üha laienes ala, kus talvel mahasadanud lumi suve jooksul äragi ei jõudnud sulada. Nõnda moodustus MANDRIJÄÄ – kahe kuni nelja kilomeetri paksune, kohati aga paksemgi jääkiht. Euroopas ulatus mandrijää Belgia ja Kesk-Saksamaani, Kiievi ning Voronežini. Jääkoorikuga oli kaetud ka Alpi mäestiku ala. Mandrijää kattis Aasia ja Ameerika põhjapiirkondi. Jääaeg kestab veel tänapäevalgi. Põhjapoolkeral on jääkatte all Gröönimaa, mis oli ka viimase suure jäätumise keskmeks, ja Arktika (Põhjanaba ümbrus), Lõunapoolkeral Antarktika. Antarktikast levinud mandrijää ulatus kunagi koguni Aafrika ja Ameerika lõunaossa.

Jääajal toimus muutus taimestikus ja loomastikus. Euroopast kadusid soojalembesed taimed, surid välja või asusid ümber lõunasse elevandid, jõehobud, ninasarvikud ja teised troopilised loomaliigid. Nende asemele asusid tundrataimed ning tundraloomad: mammutid, karvased ninasarvikud, muskusveised, põhjapõdrad, koopakarud, koopalõvid, polaarrebased jt. Osa neist surid välja viimase jääaja lõpus, umbes 15 000-16 000 aastat tagasi. Nende väljanägemist teame tänu tarkinimeste joonistustele, mis on leitud neile eluasemeiks olnud koobaste seintelt

Viimast jääaega nimetatakse sõltuvalt geograafilisest piirkonnast erinevalt: Skandinaavias ja Põhja-Euroopas Weichseli jääaeg (Visla jõe saksakeelse nime järgi); Lääne-Euroopas ja Alpides Würmi jääaeg ning Ida-Euroopas Valdai jääaeg.

Weichseli jääaja esimesel poolel veel mandrijää Eestini ei ulatunud ning 35000—30000 aastat tagasi oli siinne kliima veel sobiv karvastele mammutitele, kelle luid ja hambaid on Eestist leitud. Umbes samal ajal, kuni 40000 aastat tagasi, jõudsid esimesed tänapäeva inimesed — Homo sapiens’id — Aafrikast Euroopasse. Ka need varased tänapäeva inimesed ehk kromanjoonlased võisid sel ajal Eestisse välja jõuda.

Jääaeg lõppes umbes 12 000 aastat tagasi.