Kas ma Eestit unes nägin?
Nägin laineid laevu täis,
nägin viljarikast randa,
merehõlm ta ümber käis.

Allpool kõrgeid pilvevõlve
kiri kordub põlvest põlve.
Tõde teavad, tõde seavad
need, kes loomu poolest peavad.

Minu kodu põhjamaapäike,
õhumerest ilmud sa
vabalt hõljudes,
ikka kauge liialt,
oodatud, üürike.
Sinu kastepiiskade kurinad,
sinu ehapoognate lõppematu värin,
su tormihaige pilk üle kõrremaa…

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.

ei usu et maailm mind suuremat jagab
ma räägin eestist

ei usu et eesti mind suuremat jagab
ma räägin endast

ei usu et ma ise end suuremat jagan
ma räägin maailmast

Aga kõik see ilus,
pühaline ka
valge siidiriide –
härmatisega.

Siis on ta nii ilus,
ilus lõpmata:
tõusvad tema üle
tähed särama.

Talveööne hämar
miljon tähega –
siis sa oled ilus,
minu isamaa.

Veehallide pilveräbalate
kuldsete taevatriipude
kõrge sinise valguse all
on kõva ja kumer maa

Kätki ümber soo ja sammal,
Kidur maa ja mulla meel,
Põllunõlvad, metsaääred,
Mõisaluhad, laaned teel.

Ojake, kes sulle ütles,
Kus on meri, kodumaa?
Tuhat ringi, tuhat kääru –
Ei see tee küll otsa saa.

Madalates majades
kohtas kõrget vaimu:
uhket, vaba vaimulaadi –
talupojaväärikust.
Kõigest sellest osa saadi.
Palju on mul sellest aimu…
Mõtlen Pukast, Käärikust,
Pülmest, Restust,
KASPRE talust.
Puhtast leivast, veest ja valust.

Tükk mälu on käes. Sa surud,
kuni pihku jääb valge vesi,
tolm linna ääres ning turud,
sekka põlde ja pääsukesi,

ja pilved, ja juurviljapoed,
vihmaladin, kimp piibelehti –
kõik see ütleb: su ihukoed
sellesama maa mullast tehti.

Sa oled kui salanaine,
mu kallis kodumaa;
ja seda küll avalikult
ei tohi nimeta.

Kui vahest nagu vargsi
mõte su poole käis:
siis panevad seda nad pahaks,
kõik ilm sest siis kisa täis.

MIS LÄBI AJA LÄIGATAB,
on tume talvejää.

Kes sellel korra libiseb,
see pidama ei jää
ja seda tõusta aitab vaid
ta enda jõud ja jonn.