TEST! Munapühade ehk lihavõttepühade kombed ja traditsioonid. Kas väide vastab tõele või on vale?
Keelatud oli võrgukudumine (sead lõhuvad ära), ketramine ja õmblemine (seal hakkab pea ringi käima või torgid sead pimedaks).
Lääne-Eestis oli kombeks lõbutsemine, külastamine ja maskeeritult perest peresse käimine kõige enam karu või kure kujul.
19. sajandil ja 20. sajandi alguses käisid Eestis noormehed külapeal mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas.
19. sajandil keelati naistel esimesena külla minna, sest see tõi ebaõnne. Seetõttu saadeti noormehi ees, olgu siis õlut küsima või tervitama. Kehtis veel teinegi keeld – nimelt ei lubatud lastel külla minna – neile visati vanad pastlad kaela.
Tooreid mune sokutati neile munakorjajatele, kes ei meeldinud või kellega oli mingi vimm.
Laialt tuntud uskumuse järgi muutuvat lihavõtte ajal vesi minutiks magusaks, otsekui oleks sinna suhkrut pandud
Munapüha ajal oli kõike kerge ära nõiduda ja kahjustada.
Lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti, tasuks saadi mune.
Lihavõteteks hangiti uued rõivad ja näidati neid teistelegi.
Nende pühade ajal keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid.
Üldiselt oli keelatud tubade koristamine ja pühkimine nagu teistelgi sama astme pühadel – uusaastal, suvistepühal ja jaanipäeval.
Arvati, et päikesetõusueelne silmapesemine tagas tervise ja virkuse.
Lääne-Eestis pidid noormehed üle munadega kanakuudi hüppama, see pidavat sigimisõnne tooma.
Kanamuna pandi laudaläve alla või karjatee peale või visati üle karja – kui see purunes, siis oli karta karjakahju.
Päev tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist.
Sellel päeval visati muna üle karja.
Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, munad peos.
Kanadel oli kombeks sellel päeval oma mune võrrelda, kellel oli suurem, see sai küla kuke omale.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!
