1220 a. sekkusid Eesti lahingutesse ka rootslased, kui kevadsuvel saabus maale Rootsi vägi eesotsas kuningas Johan Sverkerssoniga. Rootslased alahindasid eestlasi ja jätsid Lihula linnusesse 500-mehelise salga ning kuningas pöördus ise Rootsi tagasi. 8 augustil aga ilmus Lihula linnuse alla saarlaste väesalk, kes linnust ründas ja selle põlema pani. Vaid vähestel rootslastel õnnestus põgeneda ja rohkem rootslased Eestisse tungida ei üritanud. Selleks ajaks olid Põhja-Eestisse jõudnud Riiast saadetud saksa misjonärid. Sakslaste ja taanlaste võiduristimisest tekkinud vastuolude tõttu kannatasid eestlased. Virumaa üks mõjukaim vanem Tabelinus poodi taanlaste poolt üles, kuna ta oli lasknud sakslastel end ristida. Kõige selle tagajärjel pöörasid tülli ka erinevad Eesti maakonnad. Küll püüti karistada neid, kes olid lasknud endid sakslastel ristida ja ristisõdijate väega liitunud sakalased ja ugalased ning järvalased püüdsid karistada taanlastele allunuid. 1222 aastaks olid ristisõdijad oma kontrolli alla saanud kogu Eesti mandriosa, kuid eestlaste vastupanu polnud veel murtud.