Rahvasteliit
Pariisi rahukonverentsi tulemusel moodustati Rahvasteliit, mis pidi ära hoidma suuri rahvusvahelisi konflikte tulevikus. Peakorter asus Genfis. Rahvasteliit oli aastatel 1919–1946 eksisteerinud valitsustevaheline rahvusvaheline organisatsioon. Rahvasteliidu põhikirja kohaselt olid organisatsiooni esmased eesmärgid sõja ennetamine kollektiivse julgeoleku ja relvastuskontrolli abil ning rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamine läbirääkimiste ja arbitraaži teel.
Rahvasteliidu põhikiri allkirjastati 28. juunil 1919 ja jõustus 10. jaanuaril 1920. Organisatsioon saavutas oma maksimaalse suuruse perioodil 28. septembrist 1934 23. veebruarini 1935, mil sinna kuulus 58 liiget.
Rahvasteliidu diplomaatiline filosoofia kujutas endast murrangulist lahtiütlemist eelmise saja aasta põhimõtetest. Liidul puudusid relvajõud. Vastuvõetud otsuste kehtestamisel, majandussanktsioonide rakendamisel ja sõjalise abi osutamisel sõltus organisatsioon suurriikidest, kes ilmutasid sageli oma kohustuste suhtes vastumeelsust. Sanktsioonid võisid kahjustada ka Rahvasteliidu liikmeid ja seetõttu ei soovitud neid alati järgida. Kui Teise Itaalia-Etioopia sõja ajal süüdistas Rahvasteliit Itaalia sõdureid Punase Risti telkide sihikule võtmises, siis vastas Itaalia peaminister Benito Mussolini, et liidust on kasu küll varblaste kraaklustes, kuid mitte kotkaste konfliktides.[4]
Pärast mitmeid suuri edulugusid, aga ka peatseid ebaõnnestumisi 1920. aastatel osutus Rahvasteliit 1930. aastatel võimetuks pidurdama teljeriikide agressiooni. Esimesed riigid lahkusid liikmeskonnast juba 1920. aastate keskel, 1930. aastatel astusid või heideti välja mitmed suurriigid (Saksamaa, Jaapan, Itaalia, Nõukogude Liit). Teise maailmasõja puhkemine kinnitas, et Rahvasteliit oli põhiülesande täitmisel – tulevaste sõdade ennetamisel – läbi kukkunud.
Rahvasteliit saavutas mõningat edu põgenike küsimustes ja inimkaubanduse vallas, ent ei suutnud ära hoida kriisikollete tekkimist maailmas ega ohjeldada relvakonflikte ning teljeriigid suurenevat agressiivsust.
