RÜÜTLID
Mõisted
Rüütel – elukutseline ratsasõdalane, kes läbis rüütlikslöömise rituaali; rüütlitel oli oma iseloomulik relvastus, eluviis ja moraal
Rüütliteks nimetati keskajal elukutselisi ratsasõdalasi, kes said isandalt tasuks oma teenistuse eest maavalduse koos talupoegadega. Sõjapidamisest kujunes suhteliselt väikesearvulise sõjameeste kihi põhitegevus. Rüütlitest kujunes eraldi seisus oma elustiili, eeskujude ja moraaliga. 12.saj-13.saj on keskaegse rüütelluse kõrgaeg. Esialgu polnud kõik rüütlid aadlikud, kuna sõjameestest oli puudus võidi ka võitlusvõimelistele mitteaadlikele maid läänistada. Rüütliseisuse sai rüütliks löömise kaudu, mis oli üldjuhul seotud täisealiseks saamisega.
Kuna tseremoonia juurde kuulusid kümblus, relvavalve, kingitused ja rikkalik pidusöök, ei saanud paljud seda endale lubada ja jäid kannupoisiks või junkruks. 12.- 13. saj. vahetusel sai rüütlikslöömise eeltingimuseks õige sünnipära – aadli või rüütliperest pärit isik.
Rüütli tunnuseks oli mõõk ja turvis. Veel kuulusid relvastusse kilp ja umbes 3-meetrine piik. Sõjatehnika arenedes rüütli varustus muutus. 12. saj. võeti kasutusele amb ja hakati rõngassärki tugevdama terasplaatidega, sellest arenes terviklik raudrüü. Kadus vajadus suure pikliku kilbi järele ja see oli muutunud 13. sajandiks väiksemaks kolmnurkseks kaitserelvaks. 15. saj. oli rüütel juba pealaest jalatallani raudrüüga kaetud. Olles küll tugevad ja hästi kaitstud, muutusid nad abituks niipea kui hobuse seljast kukkusid. Rüütlivägi kaotas, kui tema vastas seisid korrapäraselt rivistatud ammu- ja vibukütid, keda varjasid suured neljakandilised kilbid, ka jalaväelaste tiheda piigimetsa vastu olid nad võimetud. Nii jäidki keskaja lõpul rüütlitele vaid turniirid, bravuurikad võitlused mees mehe vastu. Viimase hoobi rüütliväele andis tulirelvade kasutuselevõtt alates 14. sajandist.
Normanni rüütel 11. Sajand
Euroopa rüütel 14. sajand
Sõjapidamise muutumine 14. -16. sajandil põhjustas Euroopas rüütellkonna allakäigu. Lahinguväljal tähtsuse kaotanud raskerelvastuses ratsanikel oli üha raskem leida seisusekohast teenistust ja sissetulekut. Paljud rüütlid astuid palgasõjaväkke, osadest rüütlitest said mõisnikud, osa leidis tegevust valitsejate lähikonnas, osad hakkasid elatuma röövimisest (röövrüütlid). Ameerika avastamine andis eriti Hispaania rüütlitele uues maailmas seigelda ja õnne proovida.
Rüütliseisuse võidukäiguga kaasnes 11.-13. sajandil kivilinnuste ehitamise buum. Linnuseid rajasid kuningad, aadlikud ja rüütlid.
Loe lisaks:
Keskaja kordamiseks
