Venemaa 17.ja 18. sajandil

Pärast Ivan IV Groznõi  surma 1584 algas Venemaal segaduste aeg. Võimul oli Boriss Godunov. Venemaa naabrid Poola ja Rootsi sekkusid sõjaliselt Venemaa asjadesse. Kuulduste tõttu Ivan Groznõi poja ellujäämisest pürgis troonile mitu Vale-Dmitrit. Segaduste aja lõpetas Mihhail Romanovi valimine tsaariks 1613 aastal. Olulist rolli Venemaa muutumisel arvestatavaks suurriigiks etendas tema pojapoeg Peeter I.

Peeter I
Peeter I oli Venemaa valitseja 1682-1725, iseseisva valitsejana 1696. aastast. Peeter I huvitus Euroopa tehnoloogiasaavutustest ja kommetest ning muutis Venemaa euroopalikuks riigiks. Peeter korraldas ümber sõjaväe, ehitas laevastiku Venemaale, asendas bojaaride duuma senatiga, muutis maksusüsteemi, rajas uue pealinna Peterburi ning juurutas euroopalikku rõivastuse kandmise Venemaal. Tema suurim välispoliitiline ettevõtmine oli Põhjasõda.
Põhjasõda.
Toimus 1700-1721 ülemvõimu pärast Läänemerel, seda alustas Peeter I Rootsi vastu Narva lahinguga. Selles esimeses lahingus olid edukad rootslased eesotsas Karl XII-ga. Sõjategevus Eesti aladel lõppes 1710 aastal, mil Tallinna alistus Peeter I-le. Sõja pöördepunkt Karl XII kahjuks oli Poltaava lahing. Sõda lõppes 1721 aastal Uusikaupunki rahuga. Venemaa oli saanud endale Eesti-ja Liivimaa ning muutunud Läänemere suurvõimuks.