Eesti tee demokraatialt autoritarismile: poliitiline süsteem, majandus, ühiskonnaelu

12. klass > Ajalugu > 4. Lähiajalugu I – Eesti ja maailm 20. sajandi esimesel poolel

Juba Vabadussõja ajal kokku tulnud Eesti Asutava Kogu peamine eesmärk oli uuele riigile põhiseaduse välja töötamine. Põhiseadus võeti vastu 15. juunil 1920 ja selle kohaselt sai Eestist demokraatlik parlamentaarne vabariik. Riigi keskseks organiks oli kolmeks aastaks valitud sajast liikmest koosnev Riigikogu, mis kinnitas ametisse valitsuse, mida juhtis riigivanem. Eesti parteipoliitiline maastik oli kirev ja valitsuste eluiga parlamentarismi perioodil keskmiselt alla aasta. Tähtsamad erakonnad oli Põllumeeste Kogud, mida juhtis K. Päts, Rahvaerakond, mida juhtis J. Tõnisson ning sotsialistid August Rei juhtimisel. Rahvusvähemustele anti kultuuriautonoomia. 1920. aastate suurim sisepoliitiline vapustus oli Nõukogude Liidu toetatud riigipöördekatse 1. detsembril 1924, milles hukkus üle 40 inimese, kommunistlik partei keelustati, taaselustati Kaitseliit.

1918-1940 Eesti Vabariik (1-3)

youtube_video

youtube_video

youtube_video

Eesti Vabariigi majandus elas 1923. aastal läbi oma esimese kriisi, kui paljud Venemaaga seotud ettevõtted oma turu kaotasid ning pangad jäid ilma kergekäeliselt antud laenudest. Otto Strandmani juhtimisel hakati juurutama uut majanduspoliitikat, mis keskendus Eesti põllumajanduse saadustele Euroopas turu leidmisele. Majandusliku olukorra paranemine lubas 1928 võtta käibele senise marga asemel Eesti krooni, mis oli seotud Inglise naelaga. 1919. aasta maareformiga oli alus pandud ligi 35 000 asundustalule, mis leevendas talupoegade maanälga, kahjuks olid enamus nendest liiga väikesed, et oma toodetega edukalt turul toime tulla.

 

Ülemaailmne majanduskriis tabas siiski ka Eesti majandust rängalt – ettevõtete pankrotilaine järel kasvas töötute hulk, elatuse langes. J. Tõnissoni valitsuse otsus Eesti kroon 1933. aastal devalveerida oli küll majanduslikult õige, kuid lühemas perspektiivis vaid suurendas rahulolematust. Suur osa rahvast süüdistas tekkinud olukorras poliitikuid, kasvas nende hulk, kes uskusid, et tugevam keskvõim oleks lahendus. Selles olukorras kerkis esile uus poliitiline jõud – Vabadussõjalaste Liit (vapsid), mida juhtisid Andres Larka ja Artur Sirk. Nende peamine lubadus oli sisepoliitilise olukorra stabiliseerimine tugeva presidendivõimu kaudu ning majandusliku olukorra parandamine. 1933. aasta oktoobris kiideti rahvahääletusel vabadussõjalaste põhiseaduseprojekt heaks ning 1934. aasta aprillis pidid toimuma uue, suhteliselt suure võimuga riigipea valimised. Küsitlused näitasid, et valimiste võitjaks oleks tulnud A. Larka. 12. märtsil 1934 viis tollane riigivanem K. Päts koos sõjaväe ülemjuhataja J. Laidoneriga läbi riigipöörde. Põhjenduseks toodi vabadussõdalaste väidetav riigipöördeplaan. Keelati poliitilised meeleavaldused ning asuti vabadussõdalaste juhte vangistama. Sama aasta sügisel saadeti laiali Riigikogu, algas autoritaarse valitsemise periood – vaikiv ajastu. Piirati sõnavabadust, keelustati erakondade tegevus, suurendati kontrolli majanduse üle.

K. Pätsi juhtimisel koostati uus põhiseadus, mis hakkas kehtima 1. jaanuarist 1938. Parlament on nüüd kahekojaline – alamkoda ehk Riigivolikogu koosneb 80 rahva poolt valitud saadikutest, ülemkoda e Riiginõukogu on 40-liikmeline ja moodustatud kõrgematest ametikandjatest ja Pätsi enda poolt nimetatud isikute poolt. Riiki juhib suurte volitustega president. Valimiste ajaks demokraatiat ei taastata ning presidendi kohale on ainsaks kandidaadiks Päts ise, Järgmist perioodi on nimetatud juhitud demokraatia ajastuks. Majanduslikus mõttes on 1930ndate teine pool edukas, tööhõive kasvab ning Eesti toit on Euroopas hinnas, kasvumärke näitab ka tööstus. Välispoliitikas jääb Eesti samas isolatsiooni ning see on Euroopa kasvavate pingete valguses murettekitav. Eesti loodab pääseda end Rootsi eeskujul 1938. aastal neutraalseks riigiks kuulutades.

youtube_video