Filosoofia muistses Kreekas

6. klass > Ajalugu > 2. poolaasta

Mis on filosoofia?

Muistses Kreekas oli palju õpetlasi, kes arutlesid maa-ilma olemuse ja elu üle. Neid teadlasi nimetati filosoofideks. Filosoof tähendas kreeka keeles inimest kes armastab tarkust.

7.sajand e.Kr. oli Vana-Kreekas ühiskondliku murrangu ajaks. Rauast töövahendite levimine eelmistel sajanditel tõi kaasa käsitöö ja kaubanduse kiire arengu, rahamajanduse ja orjaturgude tekke; toimus ühiskonna kihistumine. Aeglaselt muutuv kogukondlik ühiskonnakorraldus asendus uue, dünaamilise ja vastuolulisega. Selle mõtestamiseks ei piisanud enam mütoloogilisest maailmaseletusest — kujunesid esimesed maailma kui tervikut puudutavad abstraktsetes mõistetes sõnastatud küsimused.

See sündmus– filosoofia sünd — leidis aset 6.sajandil e.Kr. Ioonias. Ioonia oli hellenistliku maailma tähtsaim piirkond ning sealt pärinevad vanimad filosoofilise sisuga kirjutised nii luules kui proosas. Enamik neist on kahjuks täiesti kaduma läinud ja me teame nende olemasolust üksnes hilisemate autorite juures leiduvate kasinate tähenduste ja väheste tsitaatide kaudu. Seetõttu on esmaste filosoofiliste arutluskäikude rekonstruktsioon ülimalt hüpoteetiline.
Esimesed filosoofid

Varaseimad filosoofid keskendusid peamiselt maailma ja tema nähtuste seletamisele, kusjuures kõiki mõtlejaid näib võluvat küsimus, millest meile antud maailm kogu oma nähtuste keerukuses võib tekkinud olla. Teisisõnu iseloomustab seda ajajärku kosmoloogiline huvi, mida püütakse rahuldada maailma algaine ja tema algosiste avastamisega. Ioonia koolkonna esindajaile näis, et kõik peab olema tekkinud ühest ja samast algelemendist. See võib tunduda rabava mõttevälgatusena, millel puudub ilmne alus, kuid mis on osutunud õigeks, kuivõrd tänapäeval taandatakse kõik materiaalsed objektid energiale.

Küsimuse kõigi nähtuste ühisest algest e. nn. arche-küsimuse püstitas Thales. Arche tähistabki ühelt poolt algust, ajaliselt esimest, millest asi alguse saab. Teisalt on see selline algus, mis jääb jätkuvalt määrama temast alguse saanu olemasolu. Seetõttu võiks seda nimetada ka aluseks.

Võiks öelda, et Ioonia natuurfilosoofia on loodusfilosoofia, sellest tulenebki nende nimetus. Ei ole teada, kuidas natuurfilosoofid ennast ise nimetasid. Aristoteles nimetab neid füüsikuteks ja physiologosteks. Loomulikult ei ole siin juttu tänapäeva mõistes füüsika ega ka füsioloogiaga; antud nimetused peavad silmas neid, kes teoreetilisele arutlusele (logosele) toetudes püüdsid mõista physist—oleva tervikut (mitte „loodust“, nagu seda sõna tavaliselt tõlgitakse).

Peamiselt arutlesid Kreeka filosoofid maailma tekke üle. Üks filosoof Thales uskus, et maailm on tekkinud veest. Thales tundis ka hästi matemaatikat ja astronoomiat. Ta oskas ette ennustada päikesevarjutusi.

Thales

Thales

Thalese järeltulijate arvates oli maailm tekkinud mõnest muust ainest. Säilinud pärimuste kohaselt pidas Thales algaineks (oleva archeks) vett. See võib esmapilgul olla raskesti mõistetav. Aristotelese tõlgitsuste kohaselt on vesi see substants, millest on tekkinud kõik muu. Thales võis tugineda tähelepanekutele selle kohta, kuidas kõik elav vajab oma olemasoluks vett: taimed ei kasva ilma veeta, loomad surevad joogita, seeme vajab idanemiseks niisket keskkonda jne. Kuid sel juhul torkab silma, et väide ise ja põhjendus ei taha hästi haakuda. Tollest põhjendusest ei saa tuletada nimelt väidet, et kõik asjad tõepoolest sõna otsese mõttes veest moodustuksid. Pigem jääb neist põhjendustest mulje, et vesi on kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus ja sellisena alus, mis valitseb tervikuna oleva üle.

Pythagoras  oli vanakreeka filosoof ja matemaatik, pütagoorlaste koolkonna rajaja. Diogenes Laertios ja Cicero kinnitavad, et Pythagoras leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda. Talle on omistatud Pythagorase teoreemi tõestamine, kuid peetakse tõenäoliseks, et selle teoreemi tõestas tegelikult mõni hilisem pütaagorlane. Teoreem ise – täisnurkse kolmnurga kaatetitele ehitatud ruutude pindalade summa võrdub hüpotenuusile ehitatud ruudu pindalaga – oli tuntud juba ammu enne teda babüloonia ja egiptuse matemaatikas .

Pythagoras

Pythagoras

Demokritos Demokritos (460-370 e.m.a) oli atomist, st väitis, et olemas onaatomid (kr atomos ‘jagamatu’) ja tühjus. Aatom on jagamatu, tal ei ole osi – sellele viitab juba sõna algne tähendus. Aatom on väga väikene ning seetõttu ei saa teda ei näha ega käega katsuda. Asjad on aatomite kooslused. Aatomeid eraldab üksteisest tühjus. Ilma tühjuseta poleks Demokritose arvates võimalik liikumine ning kehade mahu muutumine.  Aatomid erinevad kuju poolest. Demokritose arvates on aatomite erinevaid kujusid lõpmata palju: “aatomeid on siledaid ja krobelisi, nurgelisi ja konksukujulisi …” Aatomite kooslused erinevad üksteisest aatomite paigutuse korra ja asendi poolest. Värvus, lõhn ja soojus ei iseloomusta Demokritose arvates aatomeid – need omadused ei ole selles mõttes reaalsed “Arvamuspäraselt on värv, arvamuspäraselt magus, arvamuspäraselt kibe, tegelikult aga on aatomid ja tühjus.” Teatud kujuga aatomid tekitavad teatud paigutuse korra ja asendi puhul tajujas aistingu, mida inimene tähistab sõnadega valge, kibe vms. Tegelikult ei ole aga miski ei valge ega must, kollane ega punane, kibe ega magus.

Demokritos

Demokritos

 

Sokrates

Sokrates (469–399 e.m.a) oli Vana-Kreeka filosoof. Andmed tema elu ja õpetuse kohta pärinevad peamiselt filosoof Platonilt (427–347 e.m.a) ja ajaloolane Xenophonilt (u 430-354 e.m.a). Sokrates ise ei kirjutanud ühtegi teost, kuid tema nimi esineb enamuses Platoni dialoogivormis kirjutatud teostes. Üpris raske on vahet teha, milline oli tõeline Sokrates ja kus väljendas Platon oma mõtteid Sokratese nime all.

Arvati, et Sokrates on kõige targem inimene, sest Delfi oraakel olevat nii väitnud (aga tema suu läbi usuti kõnelevat jumal Apollonit ennast). Sokrates arvas, et tema tarkus seisneb selles, et ta “teab, et ta midagi ei tea”. Teised aga ei tea sedagi, kuigi arvavad endid teadvat päris paljut.

Sokrates abiellus 45-aastaselt riiaka Xanthippega, kuid pereisana temast küll asja ei olnud – välja arvatud see, et neil kolm poega ikkagi oli. Ta uskus oma erilisse missiooni, mille kohta olevat öelnud:

“Minu arvates ongi jumal mind siia linna just selleks saatnud, et ma kogu päeva ringi käies igaüht teist lakkamatult ärataksin, veenaksin ja teile etteheiteid teeksin. /…/ Ei ole ju tavalise inimese moodi, et ta kõik oma toimingud hooletusse jätab ja juba nii palju aastaid talub, et kodused asjad on laokil, alati aga on väljas teie huvides, läheneb igaühele üksikult nagu isa või vanem vend ja veenab vooruse eest hoolt kandma.”

Lisaks sõpradele oli Sokratesel ka vaenlasi, kes süüdistasid teda jumalate salgamises ja noorsoo rikkumises ning kohtus ta mõistetigi surma. Sokrates arvas, et surm on hinge kehast vabanemine või siis mittemillekski muutumine. Kumbki variant ei olnud tema jaoks hirmus.

Sokrates

Sokrates

 

Platon (427-347 e.m.a)

Sokratesel oli palju õpilasi tuntuim neist oli Platon. Pärast Sokratese surma lahkus Platon Ateenast ja läks mööda maailma ringi rändama. Tulles mitme aasta pärast koju tagasi
rajas ta Ateena lähedale filosoofiakooli. Platon uskus, et kõigil silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel asjadel on ideed. Platoni arvates peaksid riiki juhtima filosoofid, sest
nemad suudavad mõista ideid. Ateena demokraatliku riigikorda pidas Platon halvaks riigikorraks.

Ta rajas kooli, mis sai nimeks Akadeemia. Õppetöö Akadeemias toimus kuni aastani 529 m.a.j, mil Ida-Rooma keiser Justinianus ta sulges kui “paganliku võltstarkuse taimelava”. Erinevatel aegadel tegutsesid Akadeemias erinevad koolkonnad.

Platon väitis, et lisaks meeltega tajutavatele asjadele on olemas veel eidosed ehkideed. Meelelise maailma ja ideede maailma vahekorda võiks selgitada Platoni nnkoopamüüdi abil (mis Platoni sõnul selgitab küll hoopis harituse erinevust harimatusest): inimesed elavad nagu koopas, kus nad näevad ainult varjusid seintel ning peavad neid tõelisteks asjadeks. Viimased (Platoni puhul: ideed) aga asuvad hoopis mujal ning inimesed näevad nende varje.

Ideed moodustavad omaette maailma ning neid saab kujundlikult öeldes näha ainult mõistusega. Inimese hing, olles kunagi loodud jumalate poolt, viibib enne esimest kehastumist ideede maailmas ning näeb seal ideesid. Mõned hinged näevad vähem, mõned rohkem. Kehastudes hing unustab kõik nähtu, kuid on võimeline meelde tuletama. Tegelikult on uue teadasaamine (tunnetamine) seega ununenu meeldetuletamine.

Platon on kuulus ka oma õpetusega ideaalsest riigist. Ideaalses riigis, jutustab Platon, peab olema kolm seisust: valitsejad, sõjamehed ja käsitöölised. Valitsejad on Platoni järgi kõlbelises mõttes kõige väärtuslikumad, sõjamehed natukene vähem väärtuslikud ja käsitöölised selles mõttes madalasordilised. Samas on need kolm seisust kõik vajalikud riigi kui terviku jaoks ning Platoni eesmärgiks on teha õnnelikuks mitte üks teatud seisus, vaid kogu riik tervikuna. Ta oli veendunud, et sellist riiki peavad valitsema filosoofid:

“Kuni riikides ei hakka valitsema filosoofid või praegused nn valitsejad ja võimumehed ei hakka õilsalt ja korralikult filosofeerima ning riigivõim ja filosoofia ei ühine ning kuni kohustuslikus korras ei kõrvaldata neid inimesi – aga neid on palju – kes praegu püüdlevad eraldi kas võimu või filosoofia poole, seni riigid ei vabane pahedest ning inimkonna jaoks ei saa võimalikuks ega näe päikesevalgust see riigikord, mida me just kirjeldasime.”

Käsitöölisi, st kõiki tootva tööga tegelejaid, riiklikult ei kasvatata. Küll aga on täielikult riigi pädevuses kahe kõrgema seisuse kasvatus ja haridus. Neil ei tohi olla mingit isiklikku elu. Kunst on allutatud riigi huvidele: ei tohi olla mingit kunsti kunsti enda pärast – kunst peab inimest kasvatama riigitruuks.

Platon

Platon

Aristoteles

Platoni koolist võrsus mitmeid andekaid filosoofe, kõige tuntuimaks sai neist Aristoteles. Aristotelese arvamus Platoni ideedest oli täiesti negatiivne. Erinevalt Platonist pööras ta rohkem tähelepanu loodusele. Väga suurt huvi tundis Aristoteles elus looduse vastu. Ta uuris ka taevakehade liikumist, kirjutas kirjandusest, ajaloost ja riigivalitsemisest.
Tema poolt on ka kirja pandud riigikord. Aristotelese õpetus  avaldas suurt mõju ka järelpõlvedele. Keskajal uuriti tema teoseid kõige rohkem, sest siis usuti, et neis peitub kõik tarkus, mida inimkonnal vaja läheb.

Ta oli omaaja entsüklopedist. Tema isa oli Makedoonia kuninga õukonnaarst ning temast endast sai mõne aasta vältel tulevase Makedoonia Aleksandri õpetaja.

Aristotelese arvates võib iga asja (nt laua, inimese, maja jne) puhul mõtteliselt eristada selle mateeriat (materjali) ja olemust (sageli kasutatakse siinkohal terminit vorm, mis on tulnud kreekakeelsest sõnast morphe, kuid Aristoteles kasutas sarnaselt Platonile ka termineid eidos ja idea). Näiteks on puidust laua mateeriaks puit, omleti mateeriaks munad ja piim (ning muu vastavalt retseptile). Kui osta poest näiteks riidekapp, mis tuleb ise kokku panna, siis rangelt võttes ostetakse vaid riidekapi mateeria (materjal). Millegi nimetamine riidekapiks või omletiks on asja olemusest rääkimine. Asi on just nimelt see ja mitte midagi muud just nimelt tänu olemusele, mis on mateerias realiseerunud.

Aristoteles eristab kahesugust olemasolu: tegelikkusena ja võimalikkusena. Tekkimine on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele ehk võimalikkuse teostumine. Näiteks on teatud toiduainetest võimalik valmistada pajarooga ning see tähendab, et need toiduained on pajaroog võimalikkusena (potentsiaalne pajaroog).

Mõni asi tekib ise, mõni mitte. Aristoteles eristas kahesuguseid asju (sõna asi on siin väga avara tähendusega):

  1. Loomulikud on need asjad, milles endis on liikumise (muutumise) allikas. Sellised on näiteks taimed. Taimed kasvavad ise (taimi ei saa valmistada). Näiteks kasvab tammetõrust (teatud tingimustel) iseeneslikult tamm.
  2. Kunstlikud on need asjad, milles ei peitu liikumise (muutumise) allikat. Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid, skulptuurid jne. Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest. Näiteks saaks teatud puitmaterjalist valmistada laua, tooli või riiuli.

Millegi seletamiseks ehk küsimusele Miks? vastamiseks on Aristotelese arvates neli võimalust. Seletada saab:

  1. Mateeria iseärasusega (nt saab vaasi purunemist seletada materjali õrnusega).
  2. Olemusest lähtudes (nt saab kellegi heategusid seletada tema olemusega: ta ongi loomult hea).
  3. Välise toimega (nt saab kellegi ninakirtsutamist seletada halva lõhnaga).
  4. Seatud eesmärgiga (nt saab vihmavarju kaasavõtmist seletada sooviga vihma käes kuivaks jääda).

Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Kuldne kesktee on mehisus.

Aristoteles

Aristoteles

 

Loe lisaks