Keskaeg Eestis. Linnade edenemine 14.–15. sajandil. Kirikuelu linnades

Keskaeg Eestis.

Linnade edenemine 14.–15. sajandil. Kirikuelu linnades

Hoolimata ülalloetletud probleemidest ja tagasilöökidest, mis puudutasid valdavat osa Liivimaast, arenesid linnad sel ajal arvatavasti üsna stabiilselt. Alates 14. sajandi esimesest poolest on linnaelu varasemast tunduvalt paremini jälgitav kirjalikes allikates (säilinud on küll peamiselt vaid keskaegset Tallinna puudutav arhiiviaines). Suurenes kodanikkond, ehitati välja linnakindlustused ja tänavatevõrk. Saksa linnade eeskujul valitses Liivimaa linnu bürgermeistritest ja raehärradest koosnev raad, mille liikmed pärinesid linna kaupmeeskonna ladvikust. Raeliikmete arv olenes linna suurusest: uusi liikmeid arvati vajaduse korral juurde koopteerimise teel. Raad oli linna kõrgeim kohtuinstants, organiseeris linna kommunaalmajandust ja hoolekannet, fikseeris kinnisvara-, pärandi- ja renditehinguid ning esindas oma saadikute kaudu linna välispoliitilisis asjus, eelkõige kaubandusküsimuste lahendamisel teiste linnadega. Õiguskorra seisukohalt väärib tähelepanu, et linnaõigus ei kehtinud Tallinnas Toompeal (algul Taani asehalduri, hiljem ordu kindluses) ega Tartus piiskopilinnuses, kus kasutati kohalikku maaõigust.

Tartu Jaani kiriku terrakottaskulptuurid

14. sajandi jooksul hakkasid linnaelus olulist osa etendama kaupmeeste ja käsitööliste gildid ja tsunftid ning usulised vennaskonnad. Ilmselt tekkisid nende ühenduste alged juba 13. sajandil, dokumentaalset tõestust sellele aga pole. Nii Tallinnas kui ka Tartus kujunes välja kaupmeeste Suurgild ning käsitöölisi ühendavad väiksemad gildid. Gildide ja tsunftide skraad (statuudid), mis rangelt reguleerisid ühenduse siseelu, eriti põhjalikult ühiseid pidustusi ja usulisi toiminguid, tuli raes kinnitada. Seega olid linnaelanike ühendused pidevalt rae kontrolli all. Samas arvestas raad jõukamate linnakodanike ühenduste arvamusega olulisemate küsimuste otsustamisel. Usuliste vennaskondade kohta on säilinud väga vähe andmeid. Mõnest pole teada rohkem kui nimetus (Püha Ihu, Maarja, Anna, Hiiobi, 10 000 rüütli, Victori, Gertrudi, Rochuse vennaskond). Samas oli ka ametialastel korporatsioonidel usuliste vennaskondade funktsioon.

Mustpeade mälestusepitaaf

Ainulaadseks nähtuseks kogu Euroopas on Liivimaa linnades tekkinud Mustpeade vennaskonnad. Need olid vallaliste kaupmeeste ühendused, mis tegutsesid Tallinnas, Tartus ja Riias. Tõenäoliselt kujunesid need välja 14. sajandi lõpul ning võimalik, et said eeskuju nn lossimustpeadest, kes ordu- ja piiskopilinnuste juures täitsid teenistus- ja kaitsemeeskonna ülesannet. Mustpeade nime päritolu on senini täpsemalt selgitamata, tõenäoliselt pole sellel aga seost mustpeade vapil kujutatud vennaskonna kaitsepühaku, mustanahalise Püha Mauritiusega.

14. sajandist alates hakkas tähtsamate Liivimaa kaubalinnade elu üha enam määrama Hansa Liit. See Saksa kaubalinnade ühendus etendas juhtivat osa Lääne- ja Põhjamere kaubanduses ning kaubasidemetes Novgorodiga 13.–16. sajandini. Eesti linnadest kuulusid Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu. Eriti Tallinn ja Tartu andsid oma panuse hansapoliitika edendamisel kaubanduse arendamiseks ja kaitseks, läkitades oma saadikuid Hansa linnadepäevadele.

Läänemeräärsed Saksa hansalinnad ja Saksa ordu valdused

Läänemeräärsed Saksa hansalinnad ja Saksa ordu valdused

Üheks silmapaistvamaks Hansa Liidu ettevõtmiseks 1360. aastatel oli Hansa sõda Taaniga, mis puhkes Taani taotluste tõttu piirata hansakaupmeeste privileege oma territooriumil. Sõda algas Visby vallutamise ja rüüstamisega Taani poolt, mis ühtlasi oli mõeldud Rootsi-vastase aktsioonina. Hansalinnad, sealhulgas Tallinn, kogusid sõjapidamiseks nn naelatolli veetava kauba pealt ning moodustasid ühise laevastiku. Sõda lõppes liidu võiduga, Tallinn aga lõikas muuhulgas kasu Visby allakäigust, kuna nüüd langes temale suurem tulu Venemaa transiitkaubandusest.

Majandustõus peegeldus ka mõningates tähelepanuväärsemates üksiküritustes. Üheks niisuguseks ettevõtmiseks oli Pirita kloostri rajamine Tallinna lähistele 1407. aastal. Klooster asutati Lõuna-Rootsis asuva Vadstena püha Birgitta emakloostri eeskujul ning oli mõeldud eeskätt kaupmeeste vallaliste tütarde ja leskede jaoks. 1435. aastal pühitseti kloostrikirik, mis ületas suuruselt kõik Tallinna kirikud. Tallinna linnamüüride sees asus küll juba 13. sajandi keskel rajatud tsistertslaste püha Miikaeli nunnaklooster, ent selle asukad pärinesid valdavalt Harju-Viru aadliperekondade seast.

Pirita kloostri kiriku lääneviil

Pirita kloostri asutamist võib seega vaadelda mitte ainult kui kaupmeeskonna iseteadvuse ning 15. sajandist hoogustunud pühakutekultuse tõusu märki, vaid ka kui taotlust lahendada linnaelanike, eeskätt kaupmeeskonna üht sotsiaalset probleemi — tagada leskedele ja vallalistele tütardele seisusekohane elujärg.

Pirita klooster

Liivimaa reformatsioonieelse kirikuelu uurimist raskendab allikate vähesus. Piiskoppide ja toomkapiitlite tegevusest on paremini jälgitav poliitiline külg, kogudusekirikute ja kloostrite puhul aga majanduselu. Keskaja lõpul oli Eestis kokku 12 kloostrit ja kerjusordude konventi: tsistertslaste mungakloostrid Padisel (toodud üle Dünamündest pärast 1305. aastat), Kärknas, nunnakloostrid Tallinnas ja Lihulas, dominiiklaste konvendid Tallinnas ja Tartus, frantsisklaste konvendid Tartus, Viljandis ja Rakveres, naistertsiaaride konvent Tartus ning birgitiinide klooster Pirital. Vahetult enne reformatsiooni alustati ka dominiiklaste konvendi rajamist Narva. Dominiiklastel tekkis sageli vastuolusid kogudusevaimulikega, kuna kerjusvendade populaarsuse tõttu kahanesid annetused kogudusekirikutele. Eriti teravaks muutusid vastuolud 1420. aastatel Tallinnas, mil uue hooga puhkes dominiiklaste konvendi ja toomkapiitli tüli koolipidamise õiguse pärast.

Püha Nikolause kujutis Tallinna Niguliste kiriku altaril

Kirikute ja altarite nimipühakute järgi otsustades olid keskajal Eestis enam austatud hansaruumis populaarsed pühakud ning Saksa Ordu meelispühakud (Maarja, Nikolaus, Georg, Katariina, Antonius, Barbara, Dorothea, Gertrud jt). Linnade kirikuelu, millest on rohkem andmeid, sarnanes Saksa linnadega nagu kogu muu siinne linnaelu korraldus. Gildid ja vennaskonnad olid kirikuga tihedalt seotud, nende liikmed külastasid ühiselt jumalateenistusi, pidasid reeglina üleval üht või mitut altarit ja vaimulikku, muretsesid kirikusse kirikuriistu ja altarimaale. Tüüpilised olid kerjusmunkade vastuolud kogudusevaimulikega, millele on mitmeid analooge Lääne-Euroopas. Mendikantide populaarsus väga erinevatest kihtidest pärit rahva hulgas viis mõnikord ägedamate konfliktideni, millest tuntuim on näiteks Tallinna koolitüli, kus dominiiklased ja toomkapiitel vaidlesid aastakümneid koolipidamise õiguse pärast.

Kiriklikud asutused täitsid linnades ka pankade ülesannet – annetuste või deposiitidena kirikule laekunud kapital pandi intresse teenima. Sageli kasutati intresse kapitaliannetaja määratud otstarbel – vaimulike ülalpidamiseks, kirikuvara soetamiseks, mõne kapitaliannetaja perekonnaliikme elatamiseks vms. Igal kirikul või seegil oli tavaliselt kaks ehituse ja rahaasjade eest vastutavat eestseisjat, kellest üks oli tavaliselt raehärra. Nii oli rael ka hea ülevaade kirikute majanduslikust seisukorrast.

Eestlaste usuelust on vähe teateid, küll aga võib arvata, et katoliku kiriku tähelepanu nn mittesakslastele oli vähemalt linnades üsna suur. Tallinnas peeti kõigis linna kirikutes ja kloostrites alamsaksakeelsete jutluste kõrval ka eestikeelseid. Teiste linnade kohta pole selgeid teateid, ent tõenäoliselt oli olukord seal samalaadne. Maal püsisid paganlikud kombed, nagu mittekiriklikud abielud ja matused ning loodusobjektide austamine kogu keskaja vältel, ent hiljemalt 15. sajandiks olid need tavad tugevasti põimunud katoliiklusega. Selleks ajaks hakkasid põliselanikud kasutama ka valdavalt kristlikke nimesid.

Tallinna Vanalinna keskaegsed hooned

See artikkel on retsenseerimata.