Siiski oli kõigest hoolimata Vana-Liivimaal olemas ühtsustunne, mille avalduseks olid näiteks maapäevad, mida hakati pidama 15.saj. alguses. 13.saj. algusest olid Liivimaa vasallid korraldanud vastava maaisanda vasallide  üldkoosolekuid  ehk meespäevi. Hansalinnad korraldasid linnapäevi. Esimene üleliivimaaline maapäev toimus 1422 a. Valgas  ning esindatud oli neli seisust ehk kuuriat: Riia peapiiskop ja teised piiskopid, toomkapiitlid ning abtid; ordumeister koos orduametnikega; vasallkonnad eesotsas Harju-Viru rüütelkonnaga; linnad – Riia, Tartu ja Tallinna raad. Otsuste vastuvõtmiseks pidid kõik seisused oma nõusoleku andma. Sätestati, et hakatakse koos käima igal aastal. Enamasti toimusid maapäevad Valgas või Valmieras ja tegelikkuses igal aastal koos ei käidud. Maapäevadel ei jõutud sageli otsusteni ega suudetud omavahelisi tülisid lahendada, sest vajalik oli kõikide seisuste nõusolek, mida ei suudetud saavutada. Veel arutati talupoegade kohtlemist, välispoliitikat, maksu-, usu-ja haridusküsimusi. Ordumeister Wolter von Plettenberg aga mõtles kogu maa tuleviku peale, kuid ei suudetud murda seisuste erihuvisid.