Mõisted:

naturaalmajandus – peaaegu rahatu majandus, eluks vajalik toodetakse ise või vahetatakse kaup kauba vastu (raha kasutatakse väga vähe)

rahamajandus – majandus, kus peamiseks maksevahendiks on raha

laat – kindlas kohas regulaarselt peetav turg (kesksajal tihti enne kirikupühi)

veksel – väärtpaber, võlakiri

Hansa Liit – Läänemere-äärsete kaubalinnade liit

Toll – maks, mida võeti sadamate, sildade või maanteede, aga ka turuplatside ja peatuspaikade kasutamise eest. Maks läks valitsejale, kes tagas antud kohas julgeoleku ja seda tuli maksta isikute või kaupade pealt.

Kuigi keskaja tulusid ja kulusid arvestati rahas võib keskaja Euroopa majandust nimetada eelkõige naturaalmajanduseks. Münte oli vähe ja raha käibis peamiselt arvestusühikuna, Raha ise oli ka kui kaup, tema hinnaks oli temas sisalduv väärismetalli hulk. Kõrgkeskajal hakkas naturaalmajandus asenduma rahamajandusega. Linnade kujunemine oli naturaalmajanduse lõppemise tulemus ning seetõttu otseses seoses kaubanduse edenemisega. Aegade jooksul hakkas välja kujunema rahandussüsteem, mille olulisteks koostisosadeks oli krediidi ja raha deponeerimisvõimalused. Raha hakkas tasapisi muutuma kapitaliks.

Ühest küljest muutusid linnad keskusteks kus ümbruskonna talupojad ja ka feodaalid müüsid oma põllumajandussaadusi ning ostsid käsitöötooteid, teisest küljest aga muutusid linnad kaugkaubanduse keskusteks. Müntide vermimise hulk suurenes ja tõusis palgatöö osakaal. Raha müntisid eelkõige kuningad, aga ka mõned suurfeodaalid ja linnad. 12. -13. sajandil tekkisid esimesed pangad. Pangandussüsteem kujunes välja liigkasuvõtmisest. Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks.

Kuna kristlastel oli kiriku poolt liigkasuvõtmine keelatud (alates 1179. a.), siis tegutsesid pankuritena eelkõige juudid, kelle usk selliseid piiranguid ei seadnud.Võeti kasutusele vekslid, mis võimaldasid teha tehinguid ilma sularahata. Linn oli kui kaubanduskeskus, turuplatsil toimus pidev kauplemine ja kaupade vahetus, lisaks olid seal talupojad põllumajandussaadustega ja käsitöölised oma toodanguga.

Kaugkaubandus e regioonidevaheline kaubandus toimus aastalaatadel. 12.-13. Saj toimusid need Prantsusmaal (karusnahad, eksootilised vürtsid, Flandria kangad), 14. Saj Brugges ja Frankfurdis. 15. Saj II poolel Antwerpenis (Portugali vürtsid, Saksa metall, Inglise kalev). Kaugkaubanduse eesmärgiks oli eelkõige mitmesuguste vajalike toor- ja toiduainete aga ka luksuskaupade vahendamine. Peamised kaubateed kulgesid mööda meresid ja siseveekogusid. Maismaatransport oli suhteliselt algeline ega olnud seetõttu sobiv suurte kaubakoguste vedamiseks pikkade vahemaade taha.

Keskaegses Euroopas kujunes välja kaks suurt kaubandusmerd – Vahemeri, kus elavnes kaubandus tänu ristisõdadele ja Läänemeri. Neist olulisemaks oli Vahemeri, sest sealtkaudu toimus kaubavahetus idamaade ja Bütsantsiga. Lübecki linnast sai sai sakslaste värav Läänemerele. Idast veeti Euroopasse sisse maitseaineid: pipart, kaneeli, muskaati, vürtsi jm. Kuna Idamaine käsitöö oli peenem ja tehniliselt teostuselt kõrgemal arengutasemel kui Euroopa oma, tarbisid Euroopa jõukamad kihid hea meelega idas valmistatud kangaid, väärismetallist nõusid ja nipsesemeid, peenelt töödeldud ja kaunilt kujundatud, kuid tugevaid relvi (damaskuse teras – Tootsi damasseri rauad). 13. saj hakkas muutuma kaubavahetuse iseloom, kaugkaubanduses tuli luksuskaupade kõrvale ka nn massikaupu nagu kala, sool, vili. Teeniti suure kaubakoguse müümiselt väikese vaheltkasuga, kui luksuskaupade puhul oli väike kogus ja suur vaheltkasu.

Idamaade ja Bütsantsiga kauplemisest lõikasid kasu eelkõige Itaalia linnad, millistest olulisemateks olid Veneetsia, Genova (Genau), Pisa, mis võitlesid omavahel tõsiselt turgude ja kauplemisõiguste pärast. Puhuti toimusid kaubandustülide tõttu tõelised sõjad, mille käigus rünnati üksteise laevu ning tegeldi ka mererööviga. Ainsaks pidurdavaks teguriks idakaubanduses oli väärismetallide nappus Euroopas ning kaupade kõrged hinnad. Oli tavaline, et maitseainekaubandusest said idamaised kaupmehed, kes maitseaineid euroopa kaupmeestele vahendasid mitmesajakordset kasumit. Samal ajal oli see aga ka jõuks, mis XV sajandi II poolel Euroopa meresõitjate pilgud Atlandile pööras. Suure Maadeavastuse põhjuseks oligi vajadus leida otsetee rikastesse vürtsimaadesse ja maadesse, kust oleks võimalik leida kulda ja muid rikkusi, millest Euroopa suurt puudust tundis. Tõsi, see tõi kaasa mereteede ümberpaiknemise Atlandile ning Vahemereäärsete kaubalinnade hääbumise.