CATAL HÜYÜKI

Neoliitiliste maaharijate kultuuri erakordset õitsengut iseloomustab Väike-Aasias, viljakas Konya jõe orus, Türgis praeguse Çatal Hüyüki kõrval asunud asulas, mida dateeritakse VII aastauhande teise ning VI aastatuhande esimesse poolde e. Kr. ( ca 7000 e.Kr). Asula paiknes keset avarat steppi, ning seal elas palju metsikuid veiseid. Kohalikud õppisid neid kodustama ja said selle läbi selgeks karja kasvatamise. Peagi omandati ka põllu harimise oskused.

Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:

Kuigi Çatal Hüyük on sel ajajärgul umbes 2000-6000 elanikuga asula, ei täida see veel kaubandus- või käsitöökeskuse rolli. Ka lähikonna leiud kinnitavad, et tootmise erinevad vormid, ei väljunud tavalise vahetuse raamidest. Seetõttu pole alust ülehinnata selle ürglinna kaubanduslikku rolli.

Asula oli tihedalt täis ehitatud väikesi kandilisi maju, mis olid, erinevalt varajasest Jeerikost, ehitatud täisnurksetest toortellistest kasutades ka puittalasid. Majad ehitati väga tihedalt üksteise kõrvale, igal majal oma iseseisvad seinad, väikese vahekäiguga nende vahel, aga neid vahekäike ei saa nimetada tänavateks, selletõttu räägitakse Catal Hüyükist, kui linnast, kus ei ole tänavaid. Majade väikesed ukseavad olid arvatavasti pisemate koduloomade tarbeks. Elanikud kasutasid asulas liikumiseks lamedaid katuseid, kust viisid ka avad hoonete sisemusse. Samuti olid katused mugavaks kohaks, kus toimetada oma igapäevaseid tegemisi, kuna hoonetes puudus ventilatsioon ja valgus pääses sisse vaid läbi ahta sissepääsuava.

Elamuil on keskel täisnurkne suur tuba kahe kõrvalruumiga, mida kasutati ladudena. Kütmiseks kasutati ümmarguse või ristkülikulise plaaniga pliiti, leitud on ka hobuserauakujulisi ahje.

Peaaegu igast elamust on leitud religioosseid kujukesi,reljeefe ning maalinguid, mida ikka ja jälle üle maaliti. Keskmiselt on Çatal Hüyüki elamute seinu nende kasutusperioodi jooksul üle värvitud 30 korda, mõnedes majades on avastatud isegi sadu õhukesi värvikihte.
Hoolimata äravahetamiseni sarnasest ülesehitusest on ehitiste seas eristatavad pühamud. Pintsliga valgele võõbale kantud maalingute kõrval on siin ka savireljeefe, mis valmistati kas pilliroost (nagu Jeerikos), või puust karkassil. Skulptuuride juurde kuulusid alati oina- ja pulli pead. Rida sarvedega härjapäid asetati platvormidele, mis lõi pühamu sisemuses äreva meeleolu.

Elu linnas