Põlluharimine tõi inimeste ellu muutusi. Inimesed omandasid oskused ise toitu kasvatada ning ei sõltunud nii palju enam jahiõnnest. Kasvas inimeste vaheline koostöö ja selle tulemusel ka inimeste arv. Inimeste arvu kasvamine viis suuremate asulate tekkeni. Põlluharijad muutusid rohkem paikseks, kui kütid ja korilased, kuna nende põllud asusid ühes kohas. Paiksemaks muutmise ja omavahelise koostöö tulemusel vähenes ka vastsündinute suremus. Kõik see viis esimeste linnade tekkimiseni.

Esimeste linnade rajamise aeg ja elanike arv pole päris täpselt selge

Pole selge, kuhu paigutub linnade rajamine teiste innovatsioonide (loomade kodustamine, taimede kasvatamine ja kaubandus) kõrval. Traditsioonilise ettekujutuse järgi oli linnade tekke eelduseks toidu ülejääk põlluharimisest linna lähedal. Kuna linnade ja kaugkaubanduse algus võivad olla palju varasemad, kui seni arvatud, on mõned uurijad selles eelduses kahtlema hakanud. On ka teooria, mille kohaselt linnad on tekkinud kaubanduse tõttu ja põlluharimine linnade toiduvajaduse tõttu. Mõned uurijad kahtlevad esimeste linnade tekke majanduslikes seletustes üldse ning peavad esimesi linnu eelkõige kuningliku või vaimuliku võimu keskusteks.

Tundub olevat selge, et esimesed linnad tekkisid jõgede lähedal, kus sai põlde niisutada. Niisutus vajas organiseeritust ja koostööd, mis nõudis tööjaotust. Esimesed suuremad linnad tekkisid tõenäoliselt Mesopotaamias ja Niiluse orus. Ka mujal tekkisid esimesed linnad jõgede (Indus, Huang He) ääres.

Pole selge, kas linnaelu levis esimestest linnadest või tekkis eri kohtades sõltumatult.